Nii tema on, et peale 1997. aastat, mil 21-aastasena lõpetasin Räpina metsakooli, olen sellest aastast taas õpilane. Lootsin muidugi ammuilma, et miski koolindus on mu jaoks kauge minevik, aga näed, "saatan saatis veel ühe" (tsitaat filmist "Siin me oleme"). Tegelikult ma ei tea, miks järsku siin praegu sel kooliteemal blogistama hakkasin, aga kui miski käik sees, siis tehkem see asi ära! Pole kindel, kas miskit järge tuleb, aga tühiasi.
Uljal sammul kooli. Kas just nii uljal, aga siiski see samm tehtud sai. Foto: Vilja JuursaluNiisiis kandideerisin augustis Suuremõisa linnaaedniku erialale. (Üllataval kombel sain sisse üle noatera, konkurss oli ikka päris kõva.) Oli võibolla viimane võimalus siin Hiiumaal üldse, sest meite kärpelembene hariduseminister Krist-Kallas kavatseb kaotada mitmedki kutseõppeasutused, ja seda ikka kõige haavatavamates kohtades. Wigala kool pannakse kinni ja teisena on otsus tehtud ka Hiiumaa osas. Protestiallkirju küll koguti, aga see on kahjuks vaid protestijate enda väljaelamiseks, ega see kõrgelt seatud jumalikke käske muuta ei suuda. Sai isegi digiallkiri antud. See selleks, samune teema on liiga pikk ja lai, jäägu see siin pooleli.
Esimesel koolipäeval septembris Suuremõisa schlossi trepil, mina paremas ääres. Foto: Kristina JuusuNõndaks. Kooli. Üksjagu sundkäik, sest senine eluolu ja sissetulekute värk on paraku na lagunemas. Ja muidugi oleks hea saada "paber" peale ligi 30 aastat. Iseasi, kas ma selle paberini jõuan. Esmase asjana lõi rööpast välja tohutu praktikamaht, mida tuleb täita mõlema õppeaasta jooksul. No näis. Esialgu elan ikka veel sisse. Algus oli raske, "mees metsast" järsku taas miskis koolis ja nõudlike õppekavade küüsis. Nüüd, peale kolmandat sessi, tunnen siiski, et hakkan siiski nagu kohanema. Seda enam, et kursusekaaslased on tõeliselt toredad ja õpin natuke taas sotsialiseeruma, või kuidas seda väljendadagi.
Eks seal kooliaias seda va tööd ikka jagu kah. Adru kärutamine peale labidaga maa kaevamist oktoobrikuus. Foto: Kristina JuusuNovembrikuine pargi oksterisust koristamine. Kursanaised on usinad, ma pigem natukese vooster, kippusin rohkem poseerima. Foto: Liina Metsaots.
Eks muidugi ole see aiandamine endal juba üsnagi tuttav, palju asju teada varasemast. Teisalt saab kindlasti ka uusi teadmisi, ja n-ö kanaliseeritult-süstematiseeritult. Koolist kaasa antavate kodutööde maht on iseenesest päris mahukas. Imestan, kuidas kellast-kellani tööl käivad inimesed sellega hakkama saavad, saati kui lisanduvad need praktikad. Aga see selleks.
Harri esitleb lehepuhurit. Riista, mida paljud ei salli, aga mis siiski on suure maa-ala lehtedest vabastamisel tõhusam kui vana hea reha... Foto: Hildar MeisterJõuan nüüd ehk viimase sessini, mis vältas sel nädalal neli päeva, eile oli viimane. Puude ja ilutaimede teema on mulle igatahes tuttav, iseäranis hingelähedased on okaspuud ja ka lehtpuud. Püsikute rohttaimedega pole kah hullu, kuid need va suvelilled on mu jaoks ikka üsna "bläää" teema. Juba 1995/96 Jänedal aia- ja maastikukujundust õppides ei sallinud ma neid va suvelilli üldse. Siis andis neiu Subbi ehk õpetaja ette terve virna nimekirja, et õppige nüüd kõik need pähe. Ma tõesti üritasin, noore inimese pea on ikkagi noore inimese pea, aga sest abstraktsioonist jäid pähe ja on siiani veel meeles vaid kaks nime: Coreopsis tinctoria ja Anchusa capensis. Muide, nüüd on aedniku 4. taseme saavutamiseks nõutavate ladinakeelsete nimede mahtu tõstetud lausa kaks korda: on vaja selgeks tampida 500 ladinakeelset nime. Hüva, puittaimedega on mul kerge, neid enamuses tean varasemast, kuid samused suvelilled, aga ka köögiviljad on ikka täitsa kole asi. Olen kindel, et neid kõiki ma oma vanaldasse ajju tuupida paraku ei suuda
Pagan, kipun siin aina jahuma, koolinädala endani ikka nagu ei jõua. No mis siis veel oli. Esmaabikursus oli huvitav, ehkki algul tundus na morbiidne. Saime kummimeest pumbata, ehk südamemassaaži teha. Selles osas kiitis läbiviija, et näed, kus mees ikka oskab rahulikult teha, parajas rütmis. Ehkki märkis juurde, et ära nii suru, tee kergemalt. Ja lisaks eluline näide sellest, kuidas üritati elustada 86-aastast naisterahvast. Päästja pumpas nii, et haprad roided kopsus segamini puruks ja oligi kindel kaputt... Kuid rõhksideme tegemisega sain hästi hakkama. Öeldi, et hinne viis. Kiitust on muidugi meeldiv kuulda.
Kolmnurksest rätist käelahase tegemine pinginaabrile. Hakkama me saime. Foto: Liina MetsaotsIseteema teema on va esitlused, mida seal koolis nõutakse. Oktoobris tekkis mul lausa paanika, ehkki siis järg minuni veel ei jõudnud. Nüüd siis sain "ristsed" kätte. Okaspuude esitlus läks üllatavalt kergelt. Kuna olin valinud huvitavamad liigid ja haruldused, millest ma ikka täitsa midagi tean, siis polnudki nii hull. Kuigi higistasin ikka. Ja üleeile tuli siis ka sibullille esitlus ära teha. See oli natuke kobavam, päris klassi ees nagu miski õppejõud. Tegin lühidalt ja samas pisut eklektiliselt. Kuna aga kursakaaslastest keegi polnud avamaa-alpikanne kasvatanud ning jagasin eeskätt oma kogemusi, siis küllap oli neil huvitav.
Alpikannitöö esitlemine klassi ees. Üritasin hakkama saada... Foto: Külliki Bode
Eile oli aga puittaimede vegetatiivse paljundamise praktikum. Värk mulle tuttav, sest eks ma ole ka ühtteist paljundanud varem. Huvitavamatest olen nt plaataneid pistokstest paljundanud. Kooliaias tegime tavalisemat värki, kontpuud, viinapuud ja metsviinapuud ning keerdoksalist raberemmelgat. Viimase puhul teadsin juba ette, et parem puu otsast võtta võimalikult sirgemaid võrseid, millest tehtud juppe on lihtsam mulda suruda.
Pistokste tegemine. Foto: Kristina JuusuSuuremõsia lossiaias ehk kooliaias on muuseas õitsema hakanud hiigelpäevalill, kelle ladinakeelne nimi Helianthus salicifolius on siiski pigem sobivam. Minul vaevu 10 versta eemal Nõmbal on see liik vägevam, laiem ja lopsakam "põõsas", et mitte kunagi ei jõua õitsemiseni. Suuremõisas seevastu aga küll, nii tänavugi. Päevalilleõied novembris - omaette väike ime.Ja olgu siinkohal ka ehk kõik. Imestan ise praegu, et miks ma seda kõike siin kokku klõbistan, aga ju siis on endal seda vaja. Ning ega teistel seda lobedat loba lugeda vast ka ülemäära igav pole, loodan ma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar