Õied, õied, õied...

Õitsemine käib täistuuridel. Aina uued ja uued puhkejad, praegu on küll vist tippaeg. Ei jõua kõiki jälgida-nautida, vägisi tekib tunne, et see pillandus kimab must mööda. Muudkui tassi fotoaparaati kaasas ja klõpsi nagu segane. Siinkohal väike valik õitsvaid puid-põõsaid.

Kõige ilusam tundub mu jaoks virsikupuu (Prunus persica). Mitte ostetud istik, vaid umbes 9 aasta eest poe virsikuvilja seemnest mulda pistetud. Aastaid külmus vitsake tagasi, viimastel aegadel on aga kõrgusse pääsenud, nüüd mul pisut üle pea. Õitseb kolmandat kevadet. Mullu oli õisi päris kenasti, tänavu veelgi enam. Kas ehk lõpuks ka vilju tuleb? 

Lillatab kanada rodo (Rhododendron canadense). Tosina aasta eest saadud põõsas tunneb end väga hästi. Tegin sellest seemnekülvi, nüüdseks on ta aga ise end metsaaeda külvanud tiigikaldale, emapõõsast mitukümmend meetrit eemale. Näitena suure põõsa pildi juurde ka ülesvõte isetekkelisest rodost:

Tavaliselt õitseb kanada rodo läbi väga kiiresti, mingi nädalaga. Tänavu sattusin aga õigel ajal jaole ja nii olen saanud seda ilu vaadelda mitmel päeval.

Ja siia lõppu paar vaadet magnooliaõitest. Sain selle Magnolia x soulangeiana 11 aasta eest. Istik võttis vedu, üritasin puukujuliseks tuunida, ent raskes lehes oksad on paraku murdunud, mistap tuleb ikka põõsakujulisega leppida. Mõned õiepungad murdumata osal säilisid ja nüüd siis need avanesid. Vist teist kevadet või nii. Õisi vaadates tekkib kahtlus, et tegemist võib olla hoopis sordiga 'Peppermint Stick'. 

Muuseas, mingi kolme-nelja aasta eest puhkes see magnoolia esmalt õide hoopiski suve teisel poolel. Läks omadega natuke sassi, noh. Tegelikult oli see veel kõige suurejoonelisem vaade: valged tulbilikud õied nahkjate tumeroheliste lehtede taustal hiilgamas. Kuskil on mul toonasest ka fotosid, aga jäägem siinkohal siiski tänavuste õite juurde.

 Täna puhkesid ka õunapuud õide. Ja ees on ootamas juudapuu esmakordne õide minek. Kuid sellest juba järgmine kord.