Aiakoolis käimine tähendab ka tohutut praktikamahtu. Neli töönädalat kuskil asutuses ja nädal kooliaias. Omaette teema on kõik see eelnev digiasjaajamine, mis oli mu jaoks ikka ilge ajucepp. Hüva, asjad said aetud ja veebruarikuu tulles tegin va praktikaga algust. Esmalt nädal. Tallinna botaias, Jaani käe all. Pikalt siin justkui jahuda ei viitsi, aga miskit võiks kokku klõbistada siiski. Saati, et väegade tore nädal oli. Tööd ja tegemised veebruarikuises troopikas ehk siis triiphooneis. Ja botaia kollektiiv on kah üks tore ja meeldiv seltskond, tundus mulle iiziklikult.
3. veebruar. Esimese asjana pandi palmimajas puid rappima. Väga tugev tagasilõikus inglitrompetitele ja kummipuudele. Ega viigipuude madalamaks lõikamine õunapuudest erinegi. Ikka sissepoole oksad maha ja ladvad maha etc. Viigipuude miinuseks on nende tugev piimmahla jooks, rikkusin oma särgi plekiliseks (pesus enam välja ei tule). Tundus nii ohtlik see tilkumine, et nõudsin kaitseprille. Muidu olen üsna tuimaks muutunud, julgen taimi tugevalt tagasi lõigata vabalt, ent inglitrompetitest oli natuke kahju. Kõik õitsvad oksad maha. Lohutati, et kiirekasvuline, selline tüügastele lõikamine on täiesti asjakohane.
Pealelõunal ootas mind ees niiöelda põhiobjekt. Ehk siis troopikamaja. Sooja vaid 20 kraadi või nii, aga õhk niiske ja see ajas kiiresti higiseks. Juba aastaid on seal mõlgutatud mõtteid teha kitsuke mõne kiviplaadiga rada millekski korralikumaks ja paremini läbitavaks, et avada ehk külastajatele sealt otsepääs, muidu kulgeb vaid üks kaartee eemalt. Alustuseks hakkasin võsa raadama. Ega see koduse puisniidu võsavõtust ju erinegi, ainult et nüüd tuli igihaljas lopsakuses teesihti laiendada. Troopika perenaised Eevi ja Helle olid kah abiks, evakueerisid mu välja kaevatud adiantumeid jms eemale, et seal maha istutada. Raja alguses vohas uhke papüürusekogumik. Sellest suurema osa juurisin kah välja, paraku talle kohta ei leitud ja läks äraviskamisele. Mis siis ikka. Raja paeplaadid kaevasin välja ja panin hoiule.
4.veebruar. Hommik algas Kagu-Aasia viinapuulise Tetrastigma voinerianumi rappimisega. Liitlehine liaan näeb välja nagu steroididel üles pumbatud metsviinapuu, on aga igihaljas. Taim on roninud mööda trepikäsipuud üles teise korruse rõdule, rippudes sealt alla. Kõik need ripped said maha lõigatud, enamus nooremaid vääte, alles jätsin vaid jämedamad põhivarred.
Näidati ka Ingridi hoolealuseid käppu ehk orhideid. Mullu talvel sellist iluõitemöllu ma seal ei kohanud, nüüd oli ikka igast värki. Üks toredam kui teine. Aga nimedesse ma süüvima ei hakanud. Tuttavad olid parasjagu õitsvad Pleione grandiflorad. Mullu talve elasid mul avamaal üle, tegid õiekesegi. Näis, mis tänavu saab. Talv ju pehme, ent nüüd kipuvad paljaskülmad siginema.
Pleione grandiflora & Dendrobium speciosum.
Pealelõunal oma niiöelda põhiobjekti manu. Labidaga silusin teeaseme ära. Arvasin algul, et jääb looklev ja üle künka kulgev, ent lõpuks kujunes ikkagi üsna sirgjooneline ja tasapinnaline. Küngas madalamaks, sest lohud vajasid täitmist. Üldiselt tekitasin teeasemele väikse süvise. Hea kergkruusane pinnas, arvasin, et tropic taimede muld on midagi raskemat. Imelik tunne oli, töötada soojas lopsakas troopikas, sellal kui väljas lumega talv. Täitsa hea suve tunne tikkus kallale. Kuigi seda va higistamist ma ei salli. Kuid mis parata.
5. veebruar. Kergem päev. Ennelõunal pandi mind parukat tegema. Ehk siis Tillandsia usneoidese halle vääte harutama ja traatkorvile põimima. Kõrveosakonnas oli jahe, vbl 13 kraadi, polnud ma arvestanud, et nii jahedasse objektile saadetakse. Ingrid tõi mulle oma kaelasalli ja pearäti. Nojah, susserdasin seal rahulikult, täitsa meditatiivne. Ühe paruka sain valmis. Habetillandsia on välimusest hoolimata mitte samblik, vaid õistaim. Levib Lõuna-Ameerikast USA lõunaosariikideni, seal ripub nt virgiinia tammedel ja sooküpressidel. Perekonnas ainus selline ripjas liik. Elab "õhust ja armastusest", ehk kõik eluks vajaliku saab vihmaveega. Soovitatakse küll väetiseveega piserdada või vannitada teda, ent botaias seda ei tehta ja saavad niisamutigi lihtsalt tavaveega üle kastmisega hakkama.
Pealelõunal oli botsadlaste väljasõit, kuhu ka mind sokutati. Mõtlesin, et lihtne, ei pea miskit tööd tegema, ent tegelikult oli seal Kumus pikalt tammuda hoopis hullemgi. Põldroosi näitus oli muidugi tore, veel toredam giid Triinu pikk põhjalik seletamine. Peale seda aga tutvumine Kadrioru oranžeriiga. Kuigi selle uue maja arhitektuuri mõned kiidavad, tundub ta kuidagi ses keskkonnas ikkagi võõrkehana, robustsena. Võibolla oleks värvivalik midagi päästnud, aga see roheline mõjus.. veidralt. Ei hakka sisemusest pikalt seletama, imposantseim oli keldrikorrus. See on SUUR. Ruumide labürint, et eksi või ära. Moblalevi seal all ei ole. Olla mõeldud ka varjendiks. Sain kokku ka kursakaaslase Anuga. Õpib kah Suuremõisas aiandust, ehkki ise Kadriorus parginduses juba täiega juhtival kohal.
6. veebruar. Töö minu objektil botaias läks edasi. Hakkasin ehitatavat teed džungliteeks nimetama. Kuigi aastaid selle tee tegemist arutatud, pole asja saanud, kuniks nüüd mina ehk praktikant sisse sadas ja kiiruga leiti miskit, mida mul ikka teha oleks. Materjalidega pole priisata, ei ole geotekstiili alla panna, ega ääriseid, tuli läbi ajada olemasolevaga. Õnneks oli kruusa piisavalt. Avo ajas traktorikärutäie troopikamaja ukse taha. Ukse avanedes hakkas soojakardin puhuma, nii ei pääsenud külm suuremat sisse. Aga sooja ja külma vahet jooksmine on botaias üks põhiline kurja juur töötajate tervisele. Kuna mul õuetöökodinaid kaasas polnud, siis ajas Jaan oma vatid selga ja kuhjas õues kruusa kärusse, lükkas sisse, ma kärutasin edasi teeasemele. Eevi ja Helle kühveldasid ja rehitsesid seda laiali. Edasi tegutsesin juba iseseisvalt. Silusin ja kujundasin madala teetammi. Ning trampisin värgi kinni. Mingit rulli vms polnud vaja, oma suure keha raskus on täiesti piisav. Kahtlesin küll, et kas selline lubjatuhakruus on ikka hea, taimedele mõeldes, tunduvad teised pigem hapuma lembesed olema, igatahes mitte lubjalembid. Jaan arvas, et eks see siis paistab, katsetame. Silutud teekruusale sättisin-süvistasin paika paelatakad, astekivideks. Õnneks sai ennem kasvumaja tagant õuest mõne plaadi juurde vinnata. Tulemus nägi täitsa hea välja. Ehk isegi jaapanlik. Kuigi jaapanlaste filosoofiaga pole sellel midagi pistmist, neil olla iga viies kivi vms rütmist väljas, et lõhkuda astumise korrapära. Siin sedasi mängima hakata polnud mingit mõtet. Väiksemaid plaate panin kaks tükki kõrvuti, kujundasin neljast ka omamoodi (tee)risti.
Pealelõunal teise tillandsiaparuka tegemine. Tuli vist juba kenam ja pudenemiskindlam kui esimene.
7. veebruar. Hommik algas selle praktikanädala kõige raskema tööga. Tagant käpaosakonnast tuli vedada lillemullakotte troopikamajja. Et miskipärast ladustati valesse kohta need ja nüüd troopikas mulda vaja ja ole aga hea ja tassi! Trepid ja põiked - käru nagu kah kasutada ei saanud, niisiis kotid kasti ja aina süles tari. Võttis särgi ikka täitsa märjaks. Aga hea, et sain naesterahvastele abiks olla ses osas. Mitte särgi märjutamises, vaid mullakottide vedamises.
Džungliraja tegemine jõudis finaalini. Nüüd oli troopikamaja ukse taga teine kruusakoorem, graniitne valdavalt. Jaan jällegi kärutas väljast sisse, ma sees teerajale, Eevi ja Helle silusid kuhje. Lõppviimistlus jällegi mu oma päralt. Kruus ümber astekivide tasaseks ja trampisin kinni. Astekividelt harjaga kruus minema. Arvasin, et sõre veeris, ent see vist sisaldab ka veidi saviosakesi, igatahes jäi tugevalt ilusti paigale. Kui Jaan voolikust kogu tulemuse üle pesi, oli täitsa nagu päris tee kohe. Muidugi mitte rangelt korrapäraste servadega (sest äärismaterjali ju polnud võtta), aga sel polegi tähtsust. Pisut vabakujuline sobibki sinna igihalja padriku vahele. Tee sai nõnda tore, et troopikamaja naised otsustasid, et ei avagi seda kohe rahvale trampimiseks. Et eks siis hiljem näe.
Tegime natuke teeliiku kah ja arutleti, et mis selle uue asjanduse nimeks panna. Kui ülejäänud teed on ehitajate poolt tehtud ja anonüümsed, siis see on suuresti mu enda kavandatud-kujundatud-rajatud. Tapio tee? Soome metsajumala järgi, miks ka mitte. Varese rada? Kõlab kah hästi. Tapio iela? - pakkus Ingrid. Et siis nagu soomlastele midagi ja lätlastele kah. Nojah, esialgu jäi nimi lahtiseks.
Ja sellega mu botaia nädal ka lõppes. Märtsikuus lähen järgmist nädalast aega teenima sinna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar