Meenutuseks päevikumärkmeid ühest erilisest laevasõidust. Ilmusid Hiiu Lehes 27. ja 30. mai 2014
Andis ikka kõmpida ümber sadama. Pireuse sadam on arvatavasti maailma suurim reisisadam. Milline ahvatlev valik siin avaneb: laevad on ärasõiduvalmis Kreetale, Lesbosele, kuhu iganes sellesse saarestikuputru Egeuse merel. Meie sihiks on kaugeim saar, Rhodos (kui veel kaugemal asuv tilluke Kastellorhizo välja arvata).
Värav E1, laev Blue Star 2. Vestides ja kikilipsudes naeratavad stjuuardid vastas, juhatati iga nuka pealt edasi, lõpuks kaarduvast laevatrepist üles. Titanicu tunne tuli peale.
Väljume hilinemisega, kell 8 õhtul. Päike paistab, ent ülemine tekk on vihmast märg. Tubli sadu oli enne.
Istume laevalael, vahime valevat Pireuse majade-džungli panoraami. Sadama akvatoorium meenutab Helsingit – asend, kuju. Aga tegelt, oh, ei jõua pärale, kus ikka oleme. Ees ootab me elu pikim merereis, mingi 14 tundi ja 340(?) km. Mu seni pikimad on olnud neljatunnised otsad Roomassaare–Ruhnu ja Mõntu–Ventalinna (Kuramaa) vahel. Kui poleks nii hirmus magamata (kolm ööd liinibussides läbi Mandri-Euroopa), oleks palju vägevam tunne. Praegu on vaid vaikne ajuti tekkiv rõõm. Tulin Hiiumaalt praamiga mandrile, siis läbi terve Euroopa bussidega, nüüd palju suurema praamiga kaugele Aasia ranniku lähedale.
Kahel ülemisel tekil on räpasevõitu (alumistel puhas ja peen), nagu kõrts. Jutumelu on kõva, tubakatoss levib kõikjal. On siis Euroliit või ei ole?? Ei taha selles möllus ja tossus olla. Ülal õues aga korstnatomu ja ajuti langeb musti tahmaräitsakaid. Ohh, kujutlesin paremat. Rikkurid lösutavad juba kajutite pehmes kois, siin ülemistel tekkidel on kohalik saarte rahvas. Ei tea, mis see kajutipilet maksab? Üsna palju küllap. Juba meie odavaim tekipilet on 60 euri.
Kell on 8.30 idasuveaja järgi. Hämardub. Sõidame kuukettale peagu vastu. Täna on täiskuuöö. Täiskuuööl Egeuse merel, teel Aasia ranniku suunas, sihiks ambrapuude saar Rhodos. Pea on uims, vein hakkab kähku pähe. Suureline mõte tuli: seilame ajamasinaga tagasi. Ehk siis Tertsiaar-Euroopasse, jääajaeelsesse aega, kui veel näiteks Saksamaa alalgi vohasid ambrapuud. Magnooliad, soosekvoiad, nüssad etc on Euroopa loodusest täiesti kadunud, kuid ambrapuud peavad seal Euroopa ja Aasia piiril vastu. Kipun kahjuks sellist romantilist suureltmõtlemist kaotama. Mugavnemine, argine vananemine, uudsuse jõu kadumine.
Kohalik mood: väga suur hulk noori mehi on habemikud, torkab juba silma. No ja kreeka naiste ninad. Kisuks nagu Iisraeli poole.
— Panime telgi välisteki tuulevarjulisse nurka üles. Järsku valjuhääldist naisehääl seletama. Ja äkki ujus teki päästepaatide tagant välja sätendav tuledekogum. Ühe tuletäpilise mäe otsas linnus, teisal kirik. Terve linn, rannas majademüüri ees autode voor, elu sigin-sagin. Palju rahvast läks siin maha. Erko ütles, et tegemist olla ülikoolisaarega, nimeks Syros. Sätendav tuledekogum nagu galaktika. Teisal teised saartegalaktikad, nendeni laev ei läinud. Kuid ees on veel ööpeatusi (Patmos ja Leros). Nii imelik/imeline kogemus on selline Euroopas ainulaadse rahvarikka saarestikuelu nägemine. Millega nad kõik siin tegelevad? Turism ei saa ju olla ainus eluspüsimise allikas, midagi peaks justkui veel olema. Meil aga surevad loodusressurssidelt rikkad (vesi, mets, tasased põllumaad) saared välja, voolavad inimestest tühjaks. Miks on Kreeka saared nii inimrohked? Eks ajalooliselt ole juba nii olnud ja…. Oh, ei viitsi unise peaga targutada. Üks mu elu tipp-reise igatahes kestab: öine Egeuse mere valgussaarte “galaktikate” laevareis. Itta, vastu täiskuule, Aasia suunas. Mööda muistset kuulsat antiikmerd. Tumedad saarekoonused siin-seal, merel sillerdab täiskuurada.
Telkimine Egeuse merel – eksootika!
Umbes kuus tundi sai magatud. Ärkasime valjuhääldi peale. Mõtlesin, et olemegi Rhodosel. Aga ei, Kosil hoopis. Ilgemalt vooris rahvast peale, elab siin saartel ikka inimesi!
Linnusemüüri juures on sadamakai. Norfolki araukaariate allee, datlipalmid. Valgemajalise linna kohal kerkib metsase turjaga mäemassiiv. Tulime läbi väina, mis on vast vaid 4 miili lai. Euroopa ja Aasia piir. Türgi pool on ohtralt valgeid maju, see seal on Bodrumi poolsaar. Tegelikult vanad kreeklaste alad.
Kell 7.35 suveajas väljusime Kosilt. Pserimos etc saared on teravikud vees, ilmselgelt näha, et üleujutatud mägismaa. Tegelikult looduslikult on siinsed saared juba Väike-Aasia osa.
Kosi lõunapoolmik on täitsa metsatu, rohune (või hoopis gariig?), kaljune. Üksikud puudetukad näitavad, et tegelt võiks siingi metsad olla. Saare idatipu rohusele kaljule on värvitud suur Kreeka lipu kujutis. Piirivalvekaater kimas mööda.
Kosi saare panoraam.
Väin Kosi ja Väike-Aasia vahel.
Värav E1, laev Blue Star 2. Vestides ja kikilipsudes naeratavad stjuuardid vastas, juhatati iga nuka pealt edasi, lõpuks kaarduvast laevatrepist üles. Titanicu tunne tuli peale.
Väljume hilinemisega, kell 8 õhtul. Päike paistab, ent ülemine tekk on vihmast märg. Tubli sadu oli enne.
Istume laevalael, vahime valevat Pireuse majade-džungli panoraami. Sadama akvatoorium meenutab Helsingit – asend, kuju. Aga tegelt, oh, ei jõua pärale, kus ikka oleme. Ees ootab me elu pikim merereis, mingi 14 tundi ja 340(?) km. Mu seni pikimad on olnud neljatunnised otsad Roomassaare–Ruhnu ja Mõntu–Ventalinna (Kuramaa) vahel. Kui poleks nii hirmus magamata (kolm ööd liinibussides läbi Mandri-Euroopa), oleks palju vägevam tunne. Praegu on vaid vaikne ajuti tekkiv rõõm. Tulin Hiiumaalt praamiga mandrile, siis läbi terve Euroopa bussidega, nüüd palju suurema praamiga kaugele Aasia ranniku lähedale.
Kahel ülemisel tekil on räpasevõitu (alumistel puhas ja peen), nagu kõrts. Jutumelu on kõva, tubakatoss levib kõikjal. On siis Euroliit või ei ole?? Ei taha selles möllus ja tossus olla. Ülal õues aga korstnatomu ja ajuti langeb musti tahmaräitsakaid. Ohh, kujutlesin paremat. Rikkurid lösutavad juba kajutite pehmes kois, siin ülemistel tekkidel on kohalik saarte rahvas. Ei tea, mis see kajutipilet maksab? Üsna palju küllap. Juba meie odavaim tekipilet on 60 euri.
Kell on 8.30 idasuveaja järgi. Hämardub. Sõidame kuukettale peagu vastu. Täna on täiskuuöö. Täiskuuööl Egeuse merel, teel Aasia ranniku suunas, sihiks ambrapuude saar Rhodos. Pea on uims, vein hakkab kähku pähe. Suureline mõte tuli: seilame ajamasinaga tagasi. Ehk siis Tertsiaar-Euroopasse, jääajaeelsesse aega, kui veel näiteks Saksamaa alalgi vohasid ambrapuud. Magnooliad, soosekvoiad, nüssad etc on Euroopa loodusest täiesti kadunud, kuid ambrapuud peavad seal Euroopa ja Aasia piiril vastu. Kipun kahjuks sellist romantilist suureltmõtlemist kaotama. Mugavnemine, argine vananemine, uudsuse jõu kadumine.
Kohalik mood: väga suur hulk noori mehi on habemikud, torkab juba silma. No ja kreeka naiste ninad. Kisuks nagu Iisraeli poole.
— Panime telgi välisteki tuulevarjulisse nurka üles. Järsku valjuhääldist naisehääl seletama. Ja äkki ujus teki päästepaatide tagant välja sätendav tuledekogum. Ühe tuletäpilise mäe otsas linnus, teisal kirik. Terve linn, rannas majademüüri ees autode voor, elu sigin-sagin. Palju rahvast läks siin maha. Erko ütles, et tegemist olla ülikoolisaarega, nimeks Syros. Sätendav tuledekogum nagu galaktika. Teisal teised saartegalaktikad, nendeni laev ei läinud. Kuid ees on veel ööpeatusi (Patmos ja Leros). Nii imelik/imeline kogemus on selline Euroopas ainulaadse rahvarikka saarestikuelu nägemine. Millega nad kõik siin tegelevad? Turism ei saa ju olla ainus eluspüsimise allikas, midagi peaks justkui veel olema. Meil aga surevad loodusressurssidelt rikkad (vesi, mets, tasased põllumaad) saared välja, voolavad inimestest tühjaks. Miks on Kreeka saared nii inimrohked? Eks ajalooliselt ole juba nii olnud ja…. Oh, ei viitsi unise peaga targutada. Üks mu elu tipp-reise igatahes kestab: öine Egeuse mere valgussaarte “galaktikate” laevareis. Itta, vastu täiskuule, Aasia suunas. Mööda muistset kuulsat antiikmerd. Tumedad saarekoonused siin-seal, merel sillerdab täiskuurada.
Telkimine Egeuse merel – eksootika!
15. aprillil 2014
Umbes kuus tundi sai magatud. Ärkasime valjuhääldi peale. Mõtlesin, et olemegi Rhodosel. Aga ei, Kosil hoopis. Ilgemalt vooris rahvast peale, elab siin saartel ikka inimesi!
Linnusemüüri juures on sadamakai. Norfolki araukaariate allee, datlipalmid. Valgemajalise linna kohal kerkib metsase turjaga mäemassiiv. Tulime läbi väina, mis on vast vaid 4 miili lai. Euroopa ja Aasia piir. Türgi pool on ohtralt valgeid maju, see seal on Bodrumi poolsaar. Tegelikult vanad kreeklaste alad.
Kell 7.35 suveajas väljusime Kosilt. Pserimos etc saared on teravikud vees, ilmselgelt näha, et üleujutatud mägismaa. Tegelikult looduslikult on siinsed saared juba Väike-Aasia osa.
Kosi lõunapoolmik on täitsa metsatu, rohune (või hoopis gariig?), kaljune. Üksikud puudetukad näitavad, et tegelt võiks siingi metsad olla. Saare idatipu rohusele kaljule on värvitud suur Kreeka lipu kujutis. Piirivalvekaater kimas mööda.
Kulgeme lõunasse. Paremal Kreeka saared, vasemal kõrgub sinihägune Väike-Aasia mägede siluett. Väga lähedalt möödub mandri Datca poolsaar, seal on juba ambrapuude org ja (nagu Bodrumilgi) kreeta datlipalmide looduslik levila.
Datca vastas on Kreekale kuuluv Nisyros – vulkaanisaar. Tõesti, kogu seitsmeverstase läbimõõduga saar on üksainus koonus, mille ülemine osa on ära rebitud. Praegune tipp ulatub 698 m üle merepinna.
Kell saab 9 hommikul. Neliteist tundi kestnud merereis hakkab lõppema. Sõidame piki Rhodose rannikut. Põhja pool, üsna lähedal, on Väike-Aasia – paljavõitu, puude-põõsaste träpsudega. Vasakul väga paljas Kreeka kaljusaar Symi. Tolle tippudes on siiski üsna roheline, küllap küpressimetsad.
Rhodos on ikka väga metsane, roheline saar. Kontrast Symi ja Aasia rannikuga on tugev. Meri on alla vaadates veidralt tintjas-koobaltsinine. Sõidame ümber Rhodose põhjatipu, mis on väga karpmaju täis lükitud.
Viis päeva reisimist Hiiumaalt Rhodosele saab läbi. Oleme kohal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar