03 aprill 2023

Kanakoolmeaeg on alanud

 Nüüd on siis osad vahetunud. Siin Lääne-Eestis sirab päike ja on väikene plusskraad, sellal kui Idas miinus ja sajab lund. Aga ega siingi veel paradiisi ole. Tugev tuul on tõsiselt lõikav ja läbitungiv. 

Väliselt on aga kõik ilus, nagu olekski täitsa kevad käes. Käblik laulab nõnda kõlavalt. Ja täna hommikul kostus esimese metsvindi laulu. Ning aiamaal õilmitsevad kanakoolmed (kasutan meelega sellist käändevormi). Aastaid oli kanakoole üks mu kevade lemmiklilli. Haruharva paotus esimene õis juba jõulude paiku. Üldiselt siiski näeb esimesi kuldseid õietätraid alates märtsikuust. Kanakoole on efemeroid. Ehk siis üürikese maapealse olekuga kevadlill. Soojal sügisel ilmuvad esimesed lehed, kevadel õitseb ja viljub käbedasti ning peagi on tema kogu täiega kuivanud, jäädes pisikeste mugulatena maapõues järgmist aastat ootama.

Paraku ei ole ma kanakoolmest enam säärases vaimustuses kui varemalt. Peale seda kui ta koduaias on hakanud aina agressiivsemalt käituma. Aiamaa on vallutatud, sigineb igale poole mujalegi. Ja nagu ikka, kui midagi on liiga palju, siis... Nojah, ning pealegi võib tegu olla siin üldse võõrliigiga. Arvatakse, et Hiiumaal sai ta levik alguse Suuremõisa aiast-pargist. Eks inimesed istutasid teda omale kodu juurde ilutaimeks, aga ju läks ta liikvele ka muidu. 

Kanakoolme kõikemattev ülimahlane lehestikuvaip ei lase kevadel muul rohul üldse tärgata. Ning tema muruniidukiga niitmine on üsna vaev. Mätsib niiduki kinni. Sestap olen viimastel aastatel kõige kanakoolmelisemad kohad maikuus vikatiga üle käinud. 

Kanakoolme süstemaatiline kuuluvus on segasevõitu. Teagi, on ta siis nüüd üldtunnustatult tulikaks tehtud või mitte? Ehk siis Ranunculus vicaria. Mõnes allikas on jätkuvalt Ficaria verna. Varemalt arvati aga üldse varsakapjade sekka: Caltha hiranoi. Eks ta täitsa meenuta tõesti miniatuurset varsakapja.



Põhjus, miks sinna aiamaale täna läksin, ei olnud tegelikult kanakoolmed, vaid artikli juurde oli õunapuudest pilte vaja teha. Eile siis sai õunapuude lõikusega ühele poole. Viimase, suure 'Nõmba Sweet' puu hooldus vajaks tegelikult klappredelit, mida mul aga pole ja naabrilt laenama minna kah ei viitsi. Nõnda küünitasin nii kuidas sain, kõik oma 6 jalga ja 6 tolli kasvu, pluss käte siruuulatus. Tehtud sai, hoolimata jahedast ilmast. Tänase lõikava tuulega oleks seal tõmbekoridoris tegutsemine hoopiski kahtlane. Nojah, nagu öeldud, tehtud! Seks aastaks see töö. Tulemus jäi muidugi ilus, sellised niksis-naksis võrad, natukese Jaapani aedade kujundatud puid meenutavad. 





Aga see on alles algus. Ees ootavad kõiksugu pealsetelõikused ja pakkudevedu ja okstehunnikute koristused ja puudelõhkumised ja nii edasi. Siinkohal lõppu pilt tagasilõikust ootavast hiina siidpöörisest. Sordinimi on 'Nishidake'. Tore varakult augusti algul päid loov sort, paraku nii suureks kasvanuna kipub iga vähegi vesisema ilma korral lamanduma. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Läänemaa kummalised orhideed

  Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veel...