Käopäkk (Lathraea squamaria) on üks igavesti eriline salutaim. Sellised lillad "käbid" paeluvad kusagil ette jäädes alati erilist tähelepanu. Tegelikult on see taim aga üks paras koletis. Elutseb suuremas osas maa-alusena ja imeb oma niitjate juurtega puujuurtelt kõik eluks vajaliku. Ühesõnaga: täisparasiit.
Aga ometigi meeldib see elukas mulle. Hiiumaal ei ole ta sage, ent vahel ikka ette jäi. Kõpus ja Nõmbalt läänes Kapastos. Ning naaberkülas Lojal kasvab käopäkka ka, koos Hiiumaal haruldase kopsurohuga.
Ometigi oli mulle sellest vähe. Ihaldasin käopäkka ka oma kodumetsa. 2016 tõi tuttav mulle terve hunniku käopäka viljunud varsi, kusagilt Palade-Soera vaheliselt sarapikukünkalt. Külisin seemneid kõikvõimalikesse kohtadesse. Alates metsaaia sarapuude ja valgepöökide alustest kuni Tagapuisniidu sarapuude, sangleppade ja haabade juurte vahele välja. Ning jäin ootama. Väidetavalt võtab kümme aastat, kuniks käopäkad on piisavalt jõudu kogunud ja parasiteerinud, et siis lõpuks õievarred välja pista. Seega aastal 2026, oma 50. sünnipäevaks loota...
Aga ei. Eile õhtul Tagapuisniidule minnes sain suure üllatuse ja rõõmu osaliseks: KÄOPÄKK! Seega külv õnnestus! Vähemalt selles ühes kohas, kus maapind sanglepa (ja kase) juuri tihkelt täis. Ning nüüd siis seal kolm heleroosalillat õievart nagu mingid ilmutised. Nad sobivad valendavate võsaülastega kokku nii ilusasti.
Muidugi ei saanud ma teisiti kui uhkelt end käopäkkadega koos ühisele pildile sättida.
Ja ikka käopäkast eraldi portree kah. Ning üldvaade kasvukohast seal Tagapuisniidul, pildi alaservas on käopäkad näha, kui hästi silma teritada.
Näis, kas mujalgi mõni külvatud käopäkk end ilmutab. See ei pea juhtuma tänavu, vabalt ju veel aega aastat paar-kolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar