25 veebruar 2023

Vanaemaga väiksel tuuril 1.

September 2022

 

Kollane Opel vuras läbi Loksa Uuelinna. Kuhu me õige suundume? Kalmistule? Ei, vanaema mõtles ümber. Eks jõua kord ka sinna. Lähme hoopis Suurpeale! Vat sealt kollase Mikiveri maja juurest keera paremale - juhatasin ma roolivat Märti.

Pööre. Peatänava ääres kõrgub lihtritsehh, täpselt sellise uhkena nagu see 1980-ndatel püstitati. Nüüdseks kulunum muidugi. 

Järgmiseks hakkas paistma Kirbits. Selle tagumine osa on lammutatud, ent maja esiosa on alles, ehkki väga troostitus olukorras. Selle esimesel korrusel oli toidupood ning teisel söökla, kus pärinevad mu ühed elu esimesed mälestused, aastast 1979. Hoone on ammu hüljatud, ent õnneks veel seisab püsti. Tegelikult tuleks see kohalikust tellisest maja kaitse alla võtta. Loksa bussijaam vist on muinsuskaitse all. Too 1930-ndate lõpul ehitatud tüüpprojekt-bussijaam jäi Eestis ainsaks, sest järgnev sõda tõmbas edasiste ehitusele kriipsu peale. Muide, on ikka väidetud, et pool Helsingi linna olevat Loksa tellistest ehitatud. Võibolla siis, kui üle lahe pealinn veel palju väiksem, oli sel ütlusel pisukest tõepõhja all? 

Vanaema meenutas aga Kirbitsat. Et 2019 kutsuti endised tellisetehase töötajad kokku, meenutamaks vanu aegu. Vanaema oli siis talle omase otsekohesusega karmilt küsinud, et miks te nii hilja selle kokkutuleku tegite? Puha surnud ju kõik! Et tema, üks Artur, kaks venda ja veel üks - ainult viis inimest kohal. Lugu igatahes ilmus, Ida-Harju lehes Sõnumitooja. Ehk küll selles kasutati sõnakuju "kirpitš". Mnjah, niipalju olen loksakas küll, et mina tean ikka "kirbitsat". Nii mu ümber räägiti ja nii ütleb ka vanaema siiamaani.

Loksa lõppes. Palumännik ja Lahemaa rahvuspargi silt. Siitkaudu tulime me Uuelt tänavalt vanade savitiikide vahelt ikka Suurpea randa. Kui emapoolsete vanavanemate juures Nahiimovi tänaval, siis käisime Nõmmel Loksa rannas. Isapoolsete vanavanemate juurrest aga alati Suurpeal. Kusjuures sedasi kujuneski mu ettekujutuses ainumõeldavaks rannaks korralik luitestik ja laineist rullitav liivapiir. Hiljem Hiiumaale kolimise järel imestasin Kärdla Paargu juures, et mis rand see ka sihuke on, rohune ja madal ja üldse. 

Nüüd sain aga teada huvitava fakti, et see Suurpea rand kuulub hoopis Pärispea poolsaare idarannikul asuva Kasispea küla maale. N-ö ametlik Suurpea algab põhja pool, kus tee kerkib mäkke ja randa kukub kõrge savijärsak. 

Suurpea on ilus küla. Ehkki vanaema leidis, et siin on liiga palju puid. Tema koduküla oli ikka lagedal. Eks 1930-ndail olid Eestis üldse palju avaramad maastikud. 

Mulle meenus aga 80-ndate lõpust siin mingis poolsuletud poes käik, lootuses miskit defitsiitset kaupa tabada. Kuidas me sinna üldse saime, kas oldi juba piiritsooni lõdvemaks lastud? Ei mäleta...

Teelahe. Viinistule või Pärispeale? Põrutasime otse edasi põhja, Eesti kõige põhjapoolsemasse külla. Olin siin käinud vaid korra. Ja selgus, et vanaema kah vaid ükskord, kunagi ammu jalgrattaga. 

Ikka edasi ja edasi. Silt teatas, et Pähklimännik. Juba 1996 siin käies imestasin, et mis "pähkli", sarapuid ei paista männimetsa all kusagil, heal juhul vaid pihlakaid. 

Viimaks tee lõppes. Pähkneem. Siin kerkib suur silikaatlobudik, kunagiste vene piirikate valdus. Seinu on püütud grafitiga elavdada. Vanaema astus vapralt välja. Mainides, et tal nüüd kepp, julgeb kindlamini ringi käia. Mis meenutas mulle ta ema, mu vanavanaema Lindat, kes kunagi nii kange naine oli, et esimest korda toodud kepi vihaga nurka virutas. See selleks.

Vanaema tähendas, et no siin pole tema küll kunagi käinud. Tjah, nüüd siis 90-aastasena jõudis lõpuks Pähkneemele. 

"Misasi see miski viir seal on?" küsis vanaema. Et uduselt miskit nagu näeb, aga...

"See on Juminda rand," seletasin. Ja põikasin korraks mere äärde. Eks see selline klassikaline Lahemaa rand ole. Hunnik kivilasu, tibake graniitliiva ja sekka lopsakaid rand-seaherneid. Tõin vanaemale lehe vaadata. Vastu päikest joonistub lihakatel lehtedel välja ilus roodudemuster, nagu nüüd kõik kolm üllatusega avastasime. Ja pehmete siidiste nuttidega kassiristikut tutvustasin vanaemale ka. Olen juba kord selline taimehull. 

Endal aga käis peast läbi veider tundmus. Et vahi kui kaugel põhjas me oleme. Vanasti oli Loksa juba peagu Soome. Siin sai vaadata Soome televisiooni ja puha. Ning vanaisa püüdis kord rannas kinni sealtpoolt lennanud kirevate piltidega sätendava õhupalli. Nüüd aga - alles üleeile olin ma olnud seal teiselpool vett, Helsingis...

                                    Pärispea Pähkneem. Silmapiiril paistab Juminda rannaviir.

                                                            Rand-seaherne lehemustrid.

                                         Vanaemaga Pähkneemel vana piirikalobudiku taustal.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

  Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 su...