01 märts 2023

Vanaemaga väiksel tuuril 2.

 September 2022


Järgmiseks keerasime Viinistu poole. Mets kahelpool kitsukest asfaltteed muutus nii kaugel põhjas asuva graniitse maa kohta üllatavalt lopsakaks. Lõunapoolsed lubjarikkad setted siiani kuidagimoodi ulatuda ei saa. Ju siis on oma osa andnud taandunud mere limuste lubikodasid sisaldavad setted. Igatahes valdavad siin kased ja sanglepad, üksjagu sarapuid ka. 

Võib üsna kindel olla, et tegu on endiste puisniitudega. Peatust me siin siiski ei teinud. Aga kunagi tahaks küll tagasi tulla. Huvitav, mis salutaimi neis metsades leiduda võib? 

Viinistul kollendasid jalakad. Septembri keskpaik, aga juba säärased sügisvärvid! Küllap on need jalakad kunagistest hoovipuudest metsistunud järglased. 

Viinistult põrutasime peatumata läbi. Meenutasin siinset 2010 talvel kunstimuuseumis käiku ja kuis jala Turbuneeme suunas astuma hakkasin, avameri maha jäi ning jääkate kõrval merd valitsema sai ning ühed hollandlased või kes mu peale korjasid ja Loksale viisid.

Üks ilus kõrge neem ja rahnulise madalvee tagune Haldi saar lummasid nüüd pilku. Ent olgu sedakorda siis nii, jällegi peatumata mööda. Aga oluline oli, et saime neid paiku läbida praegu kolmekesi...

Loksa Lasnamäe. Ning ikka lõpuks ka käik surnuaeda. Vanaemal võttis veidi aega, et õige haud üles leida. Ta polnud siin juba mõnda aega käinud. Ei ole temast enam haua hooldajat. Õnneks poeg, mu lell, ja ta naine käivad siin. Lilled õitsesid mu vanaisa haual. 

Tegelikult ei tundugi see nii hirmus ammu, see juuli 1995, kui vanaisa matused olid...

Hauakivile on lelletütre kavandi järgi raiutud tükike malelauda ning kiri "Viimane käik". Vanaisa oli kõva malemängija. 

Ma ei armasta surnuaedu, pole kalmudel käimise kommet me perel, oleme ju alati elanud kuskil üsna eemal. Pigem on kalmuaiad mõjunud mulle rõhuvalt. Siin sel päikselisel septembripäeval tajusin aga üllatusega, et... Noh, ei mingeid negatiivseid tundmusi igatahes. Oli hoopis hea ja rahulik. Ma sain siin koos olla oma vanaemaga. 

Oli pühapäev. Kirikukell kutsus jutlusele. Sisse me siiski ei läinud. Mina olen alati paras ateist olnud ega hooli neist võõra rahva muistenditest, mille põhjal sealne jutt keerleb. Vanaema aga rääkis talle otsustaval moel, et temale see jumal-jumal-jumal jutt ei istu. Vaat Eenok Haamer, kes mattis 1988 ta ema ja mu vanavanaema seal Lohusuus, tema oskas ikka kõneleda millestki muust ka, tõi tavalist elu sisse oma sõnumisse. Jah, ma mäletan toda matust päris hästi. Too kirikuõpetaja viis mu, kergemeelse lapse, oma jutuga sügavasse meeleliigutusse. 

Mainisin, et tegelikult olen ma Loksa kirikus korra jutlusel käinud. See oli üle 40 aasta tagasi. Ma nuiasin toona oma teist vanaema, et lähme, ma nii tahan näha, kuidas kirik seestpoolt välja näeb. Saigi käidud. Aga kohutavalt igav oli. Nii kirik kui arusaamatu kõnekõma. Miskipärast jäi meelde, et jutlustaja pillas oma paberilehed laua (noh, hüva, kantsli) alla ja kadus neid kokku korjama. Ning kadunuks jäigi. Kindlasti oli kõik teisiti, ent selline mälupilt minusse jäi.

Kirikukell vaikis. Kõndisime kalmuaiast välja. Vanaema märkis kriitiliselt, et siin on kah lastud kõik liialt suuri puid täis kasvada. Talle meeldib ikka avarus...

Vurasime tagasi Uuele tänavale, sinna savitiikide vahelisse kortermajja. Vanaema oli vaja koju viia. Aga ega me sealt veel niipea minema pääsenud. Vanaemal oli meile ju veel nii mõndagi rääkida...




                                            Kaks pildikest Loksa kalmuaiast. 
                                    90-aastane vanaema ja 46-aastane lapselaps. 

                                                       Ning vanaisa haud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Eksoodid Tšehhimaalt. Exotic plants from Czechia

  Tänasel viimasel sulapäeval jõudsid Nõmmba kohale veidi üle kahe nädala tagasi Tšehhimalt tellitud istikud. Too Tropik.cz on üks väga põne...