23 veebruar 2023

 Loksalt, nostalgiaga September 2022

(Lugu, mis Hiiu Lehte enam ei jõudnud)

Loksa... Enamuse jaoks üks mõttetu koht. Viie aasta eest pälvis ta vaid niipalju meedia tähelepanu, et suures haldusreformi liitmises jäi kummalisel kombel iseseisvaks linnaks. Paljukest seal enam elanikke ongi, vaevu kaks ja pool tuhat. Vaat et kahe tuhande võrra vähem kui kolmkümmend aastat tagasi. Seejuures moodustavad linnakese rahvastikust enamuse venelased. Eestlaste osakaal oli 2004. aastal kõigest viiendik elanikkonnast, hiljem üllataval kombel siiski peagu veerandini kerkinud.

Aga nii või teisiti on Loksa üks unustatud koht. Kuigi võiks olla Lahemaa keskus. Ümberringi on ilus loodus, eestlaste külad, Kuusalu vald. Loksa tiksub paraku justkui omaette. 

Kuid Loksa on mulle oluline. Ikkagi sünnikoht. Ja mu esimesed mälestused pärinevad just sealt. Kirbitsa sööklast, kus emapoolne vanaema Heldi töötas. Hiljem, kui juba sügaval sisemaal elasime, olid Loksal käigud alati oodatud sündmuseks. Nojah, hüva, venelased, paplite ja kassikuse hais ühelt poolt, teisalt aga suguselts, luitemännikud ja liivane mererand. Veel 60-70ndail oli Loksa üsna arvestatav suvituskoht. Nõmme linnaosa rannas seisis Singapur, hiljem uuendatud Ankur - ehk siis rannarestoran. 

Siis hakkas kõik allamäge minema. 1983 pandi Kirbits kinni. Mäletan veel enne seda sinna kohale veetud savivälja. Muuseas, vana, savivõtust tekkinud tiikidejärvistu on Loksal endiselt alles. 80-ndatel ehitati Kirbitsa naabrusse suur laevaremonditehas ehk lihtritsehh. Ja pumbati venelasi Loksale aina juurde. Toonase alevi idaserva püstitati hulgaliselt karpmaju - kohalik Lasnamäe, nagu eestlased isekeskis nimetasid. Ning eestlased jäid veelgi suuremasse vähemusse kui seni. Ja uue Eesti aja tulles tehti muuseas rannarestoran maatasa...

Sellel sajandil olen Loksale jõudnud väga harva. Paar korda nullindatel, siis 2010 ning seejärel alles mullu. Ja tänavu septembris taas. Loksale on sugulastest jäänud elama vaid mu isapoolne vanaema Silvi. Tänavu sai ta juba 90-aastaseks. Tõesti häbiväärselt vähe olen Loksale sattunud. 

Iga kord saab külaskäik täidetud vanaema pikkade meenutustega. Ei ole enam palju neid, kes mäletavad isiklikult 1930-ndaid aastaid. Vanaema juttude tulv tundub põhjatu. Ja rääkida ta juba oskab! Kunagi ütlesin talle, et pane ometi kõik see kirja, saaks sihukese raamatu, et lase aga olla! Vanaema aga heitis talle omaselt käega. Nojah, tema naudib rääkimist. Peaasi, et vaid kuulajaid oleks. Nüüd ta ei kirjutaks enam ka tahtmise korral midagi. Sest silmanägemine kustub. Aga ta saab endaga ikka ilusti hakkama. Oli me tulekuks võileivalaua katnud ja puha. Ma küll, et ega me siia sööma tulnud, oleks pigem ise pidanud külakosti tooma. Aga kus sa pääsed. Niimoodi kenasti külalislahkelt on ta alati vastu võtnud.

Kes jõuab siinkohal meenutada kõiki tema seekordseid jutte. Need algasid 1930-ndate Tõdva-Kõnnust Virumaalt, kus ta Vabadussõjas võidelnud isa asundusmaa müügi järel poodi poodi pidas. Siis 1940-ndad ja väga raske elu Venemaal. Sinna jäid väikevend Leo ja isa Gustav. Kuid ema Linda jõudis kolme tütrega peale sõda Eestisse tagasi. 

Ning siis Loksa elu. "Kui ilus see alev kunagi oli!" on vanaema ikka alati kinnitanud. Eks too põhiliselt üks tänav oli, ääristatuna puumajadest. Nüüdseks on neist vaid mõni üksik alles. Enamus on tuleroaks langenud. Nii aastat kolmkümmend tagasi avastasime peagu igal Loksal käigul, et jälle on üks puumaja vähem, maha põlenud. Praegust Loksat valitsevad kivist kortermajad. Vaid ülejõe Nõmme on jäänud hubaseks eramupiirkonnaks. 

Tjah, vanaemal peaks hakkama sagedamini külas käima. Tema jutte on alati nauditav kuulata. Kõigist neist kunagi Loksal elanud värvikatest inimestest ja üldse muidu. Õnneks olen ma tema räägitust kunagi pudemeid ka kirja pannud. Meenutada näiteks Juss Kirssmanni nime all Hiiu Lehes kunagi ilmunud Ratsa-Roosi lugusid.

Sel külaskäigul võttis asi aga ootamatu pöörde. Märt pakkus ette, et mis oleks kui teeks ühe väljasõidu? Ja vanaema haaras sellest varmalt kinni. Kinnitas, et polegi enam ammu kuskile saanud, ainult lähemasse toidupoodi. Niisiis teele! Kollane Opel, 30-aastane Märt, 46-aastane lapselaps ehk mina ja 90-aastane vanaema.


Sünnipäevapilt 9. maist 2021. Loksa bussijaam oli ainus selle projekti järgi valminud jaamahoone, mis Eestis jõuti 1930-ndate lõpul valmis ehitada.

Kirbits. Ehk siis säilinud osa kunagisest tellisetehase hoonest. Esimesel korrusel oli toidupood, teisel söökla, kus mu vanaema Heldi töötas ning kuhu mindki aastal 1979 sageli kaasa võeti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Läänemaa kummalised orhideed

  Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veel...