Maikuu kulus käest ja alles juunis sain taas Tallinna botaeda praktikale minna. Alustuseks tillandsiatega tegelemine. Ehk siis habetillandsiad (Tillandsia usneoides) tuli palmimajas konksude otsast rippumast alla võtta. Äge hallide parukate või pokude rivi sai seal palmimaja pingil. Välja õue suvitama tuli viia käeotsas, kärusse kuhjamisel läheksid need kõik segamini nagu Kört-Pärtli särk. Riputasin nad nöörile rivisse, nägid seal välja nagu kuivama pandud lõngavihud. Sealne suvitusala on ülevalt kaetud varjutuskangaga, et ereda päikse eest veidi kaitset pakkuda. Samas on ka välja toodud erinevad orhideed.
Seejärel pihustasin tillandsiaparukad voolikust veega üle. Märjaks saades tõmbuvad hõbedased karvakesed lidusse ja taimed omandavad üsna rohelise tooni. Samas pidev märg ei ole tillandsiale hea, lidus karvad liibuvad õhulõhedele ja sedasi pikema aja jooksul võib juhtuda, et taimed lämbuvad ära.
Järgmiseks segas Jaan kokku väetiselahuse. Üsna rõvedahaisuline Delfan Plus, 10 liitrise ämbri kohta 5-10 ml väetist. Jaan grammidega ei mõõtnud, sortsutas ämbrisse natukese tunde järgi. Üldse tehakse päriselus asju rohkem tunde järgi või umbes, samas seal bladi portfoolios nõutakse ilgeid gramme ja millimeetreid taga. Aga ma parem ei hakka seda jõledat portfooliondust siinkohal kiruma.. Väetiselahust tuli ilgem laar. Asusin väetama. Võib ka nimetada leheväetamiseks. Valasin lahust pumbatavasse pritspudelisse ja aina pritsisin. Kõik need õue viidud tillandisaparukad märjaks, kõik muud tillandsiad ja orhideed seal varjukanga all aedikus. Lisaks kasvumajas tillandsiad ning erinevad orhideed said kah. Orhideedele nii lehtedele kui ka juurtele. Nt vandade juured tõmbuvad niiskust saades hallikast roheliseks.
Omaette meeldivaks tööks oli seemnete korjamine. Voltisin paberist ümbrikke, mida mulle juba 1995. aastal siinsamas Kloostrimetsas botaias õpetati. Ning siis kõrbeosakonda triiphoones, kus Jaan näitas, mida korjata ja mina siis korjasin. Näiteks Puya mirabiliselt. Ning Agave filiferalt ja Begonia carolinaefolialt. Kahel viimasel tuleb korjata kui viljad pole veel avanenud, vastasel juhul võib hiljaks jääda ning seemned juba laiali lennanud. Paberümbrikes lastakse neil järelvalmida ning hiljem tuleb seemnete puhastamine.
Üheks mu põhiliseks tööks botaia triiphooneis on saanud puude (harvem põõsaste) tagasi- ja kujunduslõikus. Nüüd suunati mind rooshibiskide manu. Kui mullu talvel tegin neile tugeva lõikuse, siis nüüd oli asi keerulisem. Kuna hibiskid õitsesid hooga, siis soovitati pigem jätta õitega võrsed alles. Nojah, lihtne öelda.. Puhastasin tüved vesivõsudest, hõrendasin võrasid nii hästi kui sain. Paratamatult langes kääride ohvriks siiski ka mõni õitsev oks. Eks nad pisut veidrad välja nägid, muidu trimmis võrad, aga siis sellest mõned õieoksaudjakad üles turritamas. Valgeõielise rooshibiskiga oli veelgi keerulisem. Ta on oma loomult hõredam, samas oksad ikkagi na risti-rästi. Eks siis tegin korrektuuri ka tema kallal. Sel sordil on huvitav omadus, et mõni oksa taandareneb esivanemaks, tekkivad roosad õied. Nii ka siin oli seda näha. Lisaks ühel oksal kummaline õis: pool õiest valge, pool roosa.
Aga siis tuli OP oma kaamerate ja mikrofonidega sinna, ronisid täitsa kohe külje alla, ehkki nad troopikaosakonda poleks nagu pidanud mette tulema. Väegade ebamugav oli seal toimetada, korjasin oma riistad kokku ja tegin sääred.
Ingridi käe all tegelesin tsümbiidiumite (Cymbidium) ümberistutamisega. Tavaliselt istutab ta neid ümber kolme aasta tagant, vahel ka kahe aasta tagant. Ning enamasti samasse potti, vaid vana substraat juurte vahel saab asendatud uuega. Pidevalt suurematesse pottidesse istutamisel läheksid need potid ju aina raskemaks. Ja samas, veidi näljapiiril kitsamates oludes õitsevad need orhideed tegelikult rikkalikumalt. Vast raskeim osa on juurepalli potist kättesaamine. Savipotti tuleb tagurpidi koputada vastu lauaäärt. Plastpotiga on lihtsam: pott külili maha ja jalaga peal rullida. Lisaks on potti pandud sekka savipotikilde, need juurte vahel aitavad pusa kergemini laiali harutada. Sikutasin-harutasin juurepusa lahti mitmeks, ebasibulate ümbert tirisin vanu soomuseid ära. Õitsenud või ka veel õitseva varre ära lõikamisel peab iga erineva taime lõikamisel käärid piirituse seest läbi kastma. See aitab vähendada viiruste ühelt taimelt teisele levimist. Ja samas, peale seda kui orhideesid on hakatud suveks välja viima, on tegelikult viiruste rünne vähenenud. varem lehed kuivasid koledasti, nüüd enam mitte nii väga. Eks õueoludes saavad taimed õhuliikumist ja karastumist etc.
Istutamisel pidin sättima vanemad ebasibulad pigem keskele, nooremad väljapoole, sest kasv toimub pigem välimises ringis. Käega pealsetepundist kinni, teise käega aitasin kaasa juurepusa uuesti potti panemisel, keerates. Põhja veidi kildu ja substraati, Juurepusa ja poti serva vahele ning pusa keskele substraati, mõni potikild sekka kah. Pulgaga surusin substraati allapoole. Siis kops-kops potti vastu lauda koputada, see tihendab, nii saab veel veidi substraati lisada. Sildid pidin panema potiservaga risti. See näitab, et taim on hiljuti istutatud ja saab mõnda aega vähem kastmist. Miski aja pärast lähevad sildid paralleelselt potiservaga, siis tuleb juba tavarežiimil kastmine.
Ühe päeva sain ka väljas tegutseda. Ehk siis Anu Kauri objektidel. Viimane talv oli väga raske isegi mitmetele heitlehistele põõsastele. Praktikant Kristoga lõikusime ligustreid. Hokkaido liguster oli rõlgelt pihta saanud, kõik ülelume oksad enamvähem kutud, välja arvatud üks. Lavastasime seal mu portfoolio jaoks juhendamise pilti, et ma siis näitan, et ära seda lõika:
Nojah, rangelt võttes ma midagi seal ei õppinud, need tagasilõikamised ju ammu endal igatemoodi tehtud, nii koduaias kui mullu botaias ka.
Hokkaido ligustrid enne ja pärast tagasilõikust:
Kirjulehine harilik liguster enne ja pärast lõikust:
Hoopis halb lugu oli deutsiatega. Kui mullu pidi neid seal A. Niine mälestustahvli ümber kärpima, et tahvel padrikust näha oleks, siis nüüd vaatasid vastu vaid üha kuivad sagris põõsad. Näiteks Deutzia discolorid pidin kõik maapinnalähedale tagasi lõikama. Alt midagi noori kasve siiski hakkab tulema. Lõigatud kuhil sai vägev:
Kõigi tegutsemiste sekka sain siiski mahti ka veidi botaia maa-alal ringi käia. Seal on Castanea sativa ilusti talve üle elanud, mul kodus aga suur puu kuivab.. Jalakasurm laastab masendavalt seal botaias. Jaapani tselkvale pole nakanud. Ka Ulmus pumila ilus. Üllatas üks magnoolia. Millised mega lehed! Samas õitsvatel okstel väiksemad. Silti ei olnud. Tundub, et peaks tegu olema kuriili magnooliaga (Magnolia obovata). Milline äge liik! Ka mul Nõmbal on metsaaias ta olemas, viskab kenasti kõrgust, aga noor veel, pole õitsemiseni veel jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar