Viimane praktikanädal Tallinna botaanikaaias

 Sel aastal juba neljandat korda käisin Tallinna botaanikaaias praktiseerimas. Ühtteist teada tuttavaid töid, mõnda aga ka uudset. Näiteks oli nüüd üks kõrge sammaskaktus (Echinopsis sp.) oma ladva alla otsustanud heita ja see vedeles maas nagu üks roheline ogaline palk. Saagisin selle juppideks, torkisin hargi otsa ja tõstsin prügikasti. 

Üksjagu tööd oli Lõuna-Peruust pärineva nõelja rullkaktusega (Austrocylindropuntia subulata). See on nõeljas tigedik, samas tema noored mahlased moodustised vartel on hapukad ja söödavad. Üsna habras taim. Tema tugevaks tagasilõikuseks kasutasin pikka teleskoopsaagi, käes paksud nahkkindad ning lõigatud varrejupid tõstsin ürgsete puidust pintsetijurakate abil prügikasti. Rullkaktus enne ja pärast lõikust:

Tore tegevus oli orhideede siirdamine oksarondile. Esmalt olin Jaanil abiks ühe taimepusa tegemisel. Puu otsast oli alla kukkunud taimekogumik, mis koosneb helme- ja pärlkaktustest ja dendroobiumist. See sai nüüd kohaliku palmi kiulataka sisse mässitud, sekka koorepurusegu samusesse pessa, siis aiatraadi ja kotiriideribaga kinni köidetud, lõpuks veel riputustraadiga kinnitatud. Oksarondile läksid aga orhideed Catleya ja Dendrobium. Niiskusehoidjaks juurte juurde tüvele turbapätsitükikesi, lisaks turbasammalt ning traadi ja kotiriideribaga kinni. Selline epifüütsete orhideede istutamine siis:

Samas Jaani n-ö tööruumis oli siiasinna taimepottidesse end ise külvanud raagraigas (Psilotum nudum). Kunagi ma hirmsal kombel tahtsin seda taime omale saada. Peeti üheks maailma ürgseimaks taimeks, meenutab väga algelisi Devoni ajastu psilofüüte. Tegelikult on nüüd jõutud järeldusele, et on hoopis redutseerunud ehitusega eostaim, kuulub Tmesipterisega koos maokeeleliste (Ophiglossaceae) hulka, meie kodumaistest taimedest on samas sugukonnas maokeel ja võtmeheinad. Kasutasin nüüd juhust ja küsisin raagraigast omale. Jaan katsus pottidest koukida, aga sai vaid väga väikseid risoomijuppe mullast kätte. Juuri sel taimel pole, miskid mikroskoopilised pruunid karvakesed siiski paistsid - risoidid arvatavasti, nagu sammaldel. Raagraigas on levinud maakera soojemas kliimavöötmes, on sageli epifüüt. Euroopas kasvab teda siinseal Andaluusias. Meie oludes muidugi toataim. Mul polnud kodus oma toas enam ühtegi potitaime, sain nüüd siis taas ühe. Jaan segas savipotikesse segu kruusast ja turbasubstraadist. Minu raagraigas botaia riietusruumi akna peal:

 Ühel pikaleveninud lõunapausil tegin tuuri botaia välikollektsioonides. Üllatas paari huvitava liigi viljumine. Ja kohe tekkis ahvatlus tulla sügisel siia neid korjama. Ehkki olen endale lubanud, et nii vanas eas (olen nüüd poolsada aastat vana) ma enam ei hakka puude-põõsaste seemnetest külvamisega mässama - sest millal ma üldse tulemust näen... Eks siis paista. Igatahes alpi türnpuud (Rhamnus alpina) viljuvad tänavu ilusasti. Neil on toredad vaomustrilised lehed. Samas kui kõrval palju lopsakamate vaomustrilehtedega madalakasvulisem balkani türnpuu kahjuks ei vilju. Niisiis portree Rhamnus alpinaga:

Ägeda lehestikuga on pirnlehine lodjapuu (Viburnum cassinoides), läikivad ja nahkjad, nagu igihaljas, tegelikult siiski heitlehine. Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Ja viljub siin botaias tänavu. Kiusatus oleks oma Arkansase aias sellist omada...

Ning siis märkasin silti: sitsiilia tuhkpuu (Cotoneaster nebrodensis). Väääoo, või lausa Sitsiilia! Levib tegelikult üle Itaalia mägiste alade, Sitsiiliast kuni üles Alpide ligi välja. Iseenesest üsna tuhkpuu nagu tuhkpuu ikka, meie hariliku tuhkpuu hiiglasemakasvulisem variant, laiuv põõsas julgelt üle pea. Vilju täis. Oeh, jälle üks ahvatlus mu jaoks...

Nii, aga tagasi tööde juurde. Troopikaosakonnas tegin viigipuudele kujundust. Mullu talvel juba neid lõikasin, taas padrikuks vohanud. Seekord lasti mul tegutseda täiesti iseseisvalt. Pikavarrelise teleskoopsaega saagisin ladvad maha, tegin muidu tugevat lõikust. Vaated sükomoori-viigipuule enne ja pärast lõikust:

Eriti lahmaklehine on lüüra-viigipuu, tema äralõigatud oksi sai iseäranis vägev lasu. Nüüd saavad kohvipuu ja teised taas vajalikku valgust. Aednik Eevi oli väga rahul, et õhku ja valgust taas seal nüüd. Niisiis lüüra-viigipuu enne ja pärast lõikust:

Ründasin ka bugenvilleat. See on eriti vastik pikaastlaline liaan. Meenutas kodust Maclura pomifera lõikamist. igatahes natukese kriimuliseks ma sain. Ehkki värviliste kõrglehtedega õisikud näevad efektsed välja, siis soojal maal elades mina seda taime omale küll kindlasti aeda ei tahaks!

Üks vihmatibaline hommik Lasnamäe kanalis, ootasin bussi, et botaeda minna:

Botaias ootas nagu igal hommikul Peetja. Naljakas lind, teeb kõikvõimalikke hääli ja pealelõunati hõikas mulle: "Koju-koju!"

Minu viimaseks tööks botaanikaaias sai suurekasvuliste püsilillede osakonnas ühe istutusala laiendamine. Vuliseva arõki kohal kulgeb nõlv ülespoole, selle servas tee kõrval otsustati nüüd mururiba üles harida. Kuna kõike ma käsitsi tegema ei pidanud, edenes töö üsna hõlpsalt. Avo oli juba kopaga enamuse kamarat üles võtnud:

Mina haarasin labida ja kaevasin ülejäänud mättad välja, kiskusin üles eriti vintsked tarnajuured. Seejärel tõi Avo kaks koormat mulda:

Nüüd läks terrassi kuivmüüri ehitamiseks. Kohapealseid paelatakaid vähevõitu, sestap kärutas Pille mulle kive aina juurde. Ja mina muudkui ladusin. Koduaias olen paemüüre ja kiviaedu teinud piisavalt, sestap tuttav töö. Aga aega võttis see kivide passitamine sellegipoolest üksjagu. Igatahes täitsa kena tulemus sai. Ja mis peaasi, kannatab pealeastumist hästi, kivid ei jäänud logisema-kõikuma. Tihendasin müüritisetaguse mulla kõvasti ära. Tulemus:

Mulda jäi kõvasti üle, kuhjasin selle tee pealt ära objekti teise otsa, selle ala lõpetab Pille ise ära. Ja uuele alale istutatakse kuke- ning kanaharjad. Seda lõpptulemust tahaks oma silmaga näha.

Ja ongi kõik, kahel aastal botaanikaaias praktiseerimas-tööl käimist on sellega läbi. Toredad ajad olid. Need tööd ja kollektiiv ja üldse. Mälestused jäävad kustumatud, nagu öeldakse. Kinnitati, et olen alati tagasi oodatud - vabatahtlikuna. Eks me näe...