Paljude jaoks on puude-põõsaste sügisene värvumine oodatud aasta suursündmuseks. Eks nad ju ilusad ole. Paraku mu jaoks ikkagi na kurblik. Ei tõsta see värvilõõm ja kuldne hõõgumine eriti tuju. Nüüd oktootbri lõpuks kisub asi juba päris nutuseks. Siinseal veel on värviriismeid, ent ma juba ootan, et saaks see agoonia läbi. Raagugu kõik, kes raaguma peavad, oleks sellega rahu majas. Jääks vaid igihaljaste puhas roheline. Ja võiks hakata kevadet ootama.
Järgnevalt mõned pildid oktoobri teisest poolest samast oma keskhiiumaisest koduaiast. Kõiki värvujaid ei jõdnud pitidele tabada, nt Enkiantuse ehk kenarbiku puukese oranži etc. Muist on veel ka osaliselt rohelised, näiteks lõunapöögid (Nothofagus).
Moosese heinamaa ehk Arkansase aed 20. oktoobril. Vasemal rohetab trompetipuu (
Catalpa bignonioides), keskel kullendab tulbipuu (
Liriodendron tulipifera), paremal
Taxodium.
Harilik sooküpress ehk Taxodium distichum. Tema sügisvärvi nimetatakse rebasepunaseks. Erinevalt metasekvoiast on selle okaspuuliigiga siin paremini läinud, mis on mõneti ime. Istutasin ta oma 29. sünnipäeval 2005 aastal. Koht on kuivavõitu, ent päikseline ja tasapisi on ta kasvanud ligi 4 m kõrguseks. Samas mitmed talved võtavad võrseid tagasi. Sestap ta selline krässakas välja näebki.
Parukapuu (Cotinus coggygria) sügispuna oli tänavu tagasihoidlik. Pilt 19. oktoobrist. Tema taga rohetab Quercus cerris, väike kollakas laik on Acer monspessulanum, taustal valendava tüvega Platanus x acerifolia. Nüüdseks on parukapuu lehestik peagu kuhtunud, austria tamm kollendab ning plaatan peagu raagus.
Omapäraselt värvus tänavu kreeta tselkva (Zelkova abelicea), pilt 26. oktoobrist. See mu lemmik Omalose platoolt Kreetalt tegi tänavu lõpuks ilusad kasvud, ladvavõrsete lehed on hetkel veel rohelised. Tselkvatest võiks millalgi taas pikemalt eraldi kirjutada.
Kullalist vaadet 29. oktoobrist. esiplaanil raudpuu (Parrotia persica). Kaua aastaid on kasv olnud tagasihoidlik, tänavu tegi mõne parema kasvu. Natukese punerdust kah on näha. Taustal vasemalt pruunitab kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia), sidrunkollendab valgepöök (Carpinus betulus), väga uhkelt hõõgub harilik pöök (Fagus sylvatica), paremal paistab kolletav kaukaasia tiibpähklipuu (Pterocarya fraxinifolia). Pöökide kuld on väga üürike, täna juba vaid pruunitavad. Seevastu idapöögid alles hakkavad rohelist kaotama.
Metsaaias kollendab jaapani valgepöök (Carpinus japonica). Mulle väga meeldivad tema vaolised piklikud lehed. Kasv on olnud tagasihoidlik, siiski tasapisi edeneb.
Lehearmipuu (Tetracentron sinensis) on praegu siin veel uudistaim, alles tänavu suvel saadud ja maha istutatud (taustal osalt rohetavad veel Nothofagused). Tetracentron on mu jaoks väga põnev liik, kuulub Trochodendraceae sugukonda, kus üldse vaid kaks liiki, Lehearmipuu on heitlehine, Trochodendron aga super ägeda igihalja lehestikuga, on siin metsas kasvanud minust juba kõrgemaks. Näis, kuidas lehearmipuu hakkama saab.
Vaade metsaaias taamal punaseladvalisele ameerika ambrapuule (Liquidambar styraciflua). Ees paremal rohetaval sassafrasel (Sassafras albidum) alles hakakvad esimesed lehed kollaseks värvuma. Üllatuslikult külmahell on see loorberiline, tänavusel karmil talvel aga imekombel oli tagasikülmumine vaid osaline.
Liquidambar styraciflua teisest küljest, päike paistis läbi lehestiku, pannes selle kollendama rohkem kui silmaga muidu näha on. Esiplaanil ruske põõsastik on Rhododendron canadense, vasemal kullendav madal on mägi-võlupõõsas (Fothergilla major).
Rhodoselt toodud ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) on tõeline ime, et on suutnud siin peagu kahjustumata vastu pidada. Viimane talv midagi siiski ladvapoolsema osaga tegi, puuke hakkas altpoolt tugevasti võsusid ajama ning näha, et latv on veidralt tumepunaseks värvunud. samas juurdekasve tegi tänavu täitsa korralikult.
Seevastu taivani ambrapuu (Liquidambar formosana) 'Ellen' püsib veel oktoobri lõpulgi täitsa rohelisena. Tema on tänavu kevadel istutatud, seega talvekindluse kohta ei oska veel midagi öelda. Puukese jalamil see punerdav kribu kuulub ameerika ambrapuule, taivani ambrapuu on nimelt poogitud ameeriklase alusele; on mul jäänud kahe silma vahele see võsuv oksake ära lõigata.
Hiinast pärit remmelgas (Salix magnifica) hoiab oma magnoolialikke lehti ikka veel rohelisena. Mu meelest kõige ilusam paju maailmas!
Kuningosmundad (Osmunda regalis) on kah miskitsorti sügisvärviga. Muist juba pruunistunud, muist sellised rohelise ja pruunikaskahvatukollaka vms vahetooniga. Metsaaia tiikide ääres asub üle 50 isendiline populatsioon, ise kõik seal ühestainsast taimest laiali eostunud.
Veel mõned kuningosmundad metsatiigi kaldarandil. See kollendav hõrendik on Nyssa sylvatica. Tänavu värvudes hakkas ühtlasi hõrenema, head pilti temast ei saanudki. Kuna sügisel päikest sinna üldse ei jõua, siis punast lehelõkendamist eriti pole. Mujal maailmas on hinnatud just oma kriiskavpunase sügislehestiku tõttu. Nüssa ees kõverik on lõunapöök, paremal haljendab Morella pensylvanica.
Üks klõpsakas hapupuust (Oxydendrum arboreum) ka. Hea kasvuga kanarbikuline heitlehine puu, aga iga talv süüakse metsloomade poolt ladvakasvud ära; olen alati unustanud puukest kuidagi kaitsta. Näis kuis tänavu... Teoreetiliselt peaks tal olema kah väga punane sügisvärv, siin aga punastavad vaid üksikud lehed.
Hüva, aitab kah, ega kõiki aia puid saa siia üles laduda ja ega ma pole väga palju tänavu pildistanud ka. Lõppu üks autoportree pöögiallee alguses kaukaasia tiibpähklipuu all:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar