Pühapäeval oli vihmade vahel paus, sooja kaheksa kraadi ja sai lõpuks natukese aiatööd teha. Juba aastaid olen pidanud plaani Pilgerioru laiendamiseks. Nimelt seal kodumetsas, kuhu olen koondanud mõningaid lõunapoolkera parasvöötme liike. Eeskätt igihaljaid. Mändide ja kuuse vari peaks aitama neil ellu jääda paremini kui päiksele avatud metsaaias, kus mul lisaks teine lõunapoolkera istutsala - Lõuna-Ameerika liikidega. Metsas on aga lisaks ka Austraalia-Tasmaania ja Uus-Meremaa liike.
Põhiline maastikukujundus sai seal tehtud eelmisel aastakümnel. Kuna ala oli liigniiske, siis kaevandasin kraavid ja kuhjasin jalgteed. Esmalt 2015 Korintose kanal ja tee. Peale oktoobris 2016 Inglismaa seemnete kogumise reisi, kui sain mitmeid haruldasi lõunapoolkera liike, ehitasin neile mõeldud ala edasi. Kaevandasin uue kanali ja kõrval olev rada sai nimeks Notofaguse tee. Tegin külve ja istutasin lookvõrsikuist paljundatud 8 harilikku lõunapööki (Nothofagus antarctica). Eks nemad ole seal ainsad, kes suudavad puuks sirguda, on mul üle pea kasvanud, samas üsna vibalikud, sest pinnas lahja. Sookailumaal paksu kõdukihi all mulda peagu õieti polegi. Küll on aga veidi parem olukord Pilgeriorus, kus lasub endine lodusarnane koht, kus varemalt kasvasid mõned pajud. Sealses vagumuses ma siis pühapäeval jätkasingi tööd. Kõdukihi all on liivapealsel mulda mõningal määral olemas. Kuigi pilgeripuud suutvat kodumaal elada lausa turbasoodes, siis siin tahaks ikkagi natukese poputada. Samast kodumetsast leidsin pisut parema koha, kust mõni kärutäis liivhuumsumulda saada. Kõrval olev kuusk on heaks päiksevarjuks neile õrnukestele okaspuudele, teisalt ajavad aplad kuusejuured väga laiali, ka selle uue istutusalani. Nüüd vastu talve ma enam istutama ei hakka, see töö jääb kevadeks.
Vaade Pilgerioru uuele istutusalale kahest suunast.Kuuele pilgeripuule sai kohad tehtud. Kokku on neid mul külvialal aga lausa miniatuurne mets, kokku 14 taime. Seemned korjasin Wakehurstist 10 aasta eest. kasv on aeglane. Samas mattuvad samblavaipa, sestap üllatusin, et tegelikult on kõrgeim vast isegi jala ehk 12 tolli kõrgune. Tõsi, see maailma kõige lõunapoolsem okaspuu ilmselt alla -20 kraadi ei talu, ladvad on siin 2024 vähese lume talvega pihta saanud. Samas tänavuse karmi talvega eriti hullu ei juhtunud, sest olid sügava lume all.
Pilgerodendron uviferum ehk pisikesed pilgeripuud Kesk-Hiiumaa metsas.
Kokku on mul seal metsas neli liiki lõunapoolkera okaspuid. Lisaks pilgeripuudele on Lõuna-Ameerikast Tšiilist pärit ka Saxegothaea conspicua. Tema tõi mulle kahe aasta eest Veigo Trilljärv, üks ütlemata kõva okaspuude fänn ja koguja. Saksegothead peetakse 8. zone, paremal juhul 7b kliimatsooni taimeks. Niisiis kardetavasti ta põõsjaks jääb. Viimase karmtalve veetis mõnusasti lume all.
Saxegothaea conspicuaAustraalia-Tasmaania okaspuid esindab ainuliigiliselt kivijugapuu Podocarpus alpina (lawrencei), täpsemini sort 'Red Tips'. Soetasin selle 20 aasta eest Nurga puukoolist. Eks ta ole õrnuke. 2024 paljaskülma talvel surid kõrgemad harud ära. Õnneks seal varjukas metsas polnud kogu lumi sulanud, nii paljud lume alla paindunud harud siiski säilisid. Selline tore miniatuurne "mets".
Podocarpus alpina 'Red Tips'Lumi-kivijugapuu pärineb aga Uus-Meremaa mägedest. Looduslikult on ta roomava kasvukujuga. Selline on mul olemas juba 2005. aastast, Karbon-kiviktaimlas. Olen teinud temast lookvõrsikuid, ent ikka veel pole vaadanud, kas need ka juurdunud on. Omaette huvitav on selle kivijugapuu püstisem vorm (Podocarpus nivalis var. erectus). Selle seemneid tõin 2019 Kopenhaageni põõsapussakalt. Tärkamiseni kulus vist kaks aastat ning kasv on üli-üli aeglane. Kolmest kaks on mul praegu alles.
Podocarpus nivalis var. erectusLõunapöögiliike on mul 5. Neist seal metsas on kaks liiki. Nothofagus antarctica paarimeetristel vitstel on veel mõned kollased lehed küljes. Metsaaias on kõrgeimad 3 m ligi ja juba üsna jämedad. Metsas mitte nii uhked, aga toredad ikka.
Nothofagus antarcticaIgihaljad lõunapöögid on meie kliima jaoks aga kahjuks liiga külmahellad. Wakehursti puude seemneist on mul üksainuke igihaljas lõunapöök: Nothofagus cunninghami, looduslikult Tasmaania ja Kagu-Austraalia liik. Üldiselt olla 8. kliimatsooni puu, minimaalselt taluvat -15 kraadi. Üsna samuti nagu Tulemaani leviv Nothofagus betuloides. Seda pole mul aga õnnestunud kusagilt hankida. Ega see Nothofagus cunninghamii siin mõistagi perspektiivne ole. Aastaid tõin potiga jahedasse siseruumi talveks. 2024 kevadel istutasin maha. Väga pehme 2025 talve (min -10,5 kraadi) elas üle. Tänavu aga, kui esialgu lund vähe, sai lumepealne osa hukka, -17 kraadi oli siis. Eks ta tüükast võsus küll uuesti. Iseenesest see hapupinnaseline koht talle väga meeldib. Hea kui ta sedasi võsuva maadjanagi suudaks elus püsida...
Nothofagus cunninghamiiSama kehtib ka Eucryphia glutinosa puhul. Kuigi perekonnas ainus heitlehine ja vastupidavaim liik, siis siin saavad nad alatasa tagasi näpistust. Ainult lumealusena nad püsivad. Seemned korjasin 10 a eest Wakehurstist. Praeguseks on mul vaid kolm eukrüüfiat alles jäänud, kaks metsas, üks metsaaias. Muidu on see Tšiilist pärit eukrüüfialiste (nüüd tegelikult lusikpuuliste/Cunoniaceae) sugukonna ja jänesekapsalaadsete seltsi põõsas üks väga tore tegelane. Valgeid 4 kroonlehega õisi siin kindlasti ei näe, aga ka kolmetised lehed on kenad, samuti rohelised suured pungad.
Pernettya mucronata kuulub kanarbikuliste sugukonda. Lillepoodides müüakse neid igihaljaid põõsakesi kaunite lillaroosade või valgete viljapallide tõttu. Ostsin mõlemat värvi sorte kunagi ma isegi ja külvasin seemneid maha. Kasvasid esiti väga ilusti, aga karmid talved on siiski oma korrektiive teinud. Nüüdseks on vaid neli taime säilinud, neist kolm metsas lõunapöökide all pohlade vahel. Pernettya mycronata
Seitsme aasta eest Kopenhaagenist saadud lõunaroodjalg (Austroblechnum penna-marina) on siin väga hästi kodunenud, ajab risoomidega end aina rohkem laiali. Eoslehti seni teinud pole. Eks seal ole tema hooldamine natuke tüütu - pean sõnajalalehtede vahelt pohlavarsi ja mustikaid välja kitkuma, et see meri-lõunaroodjalg ikka kenasti vaadeldav oleks. Just selle sõnajala pärast ei ole ma sinna tahtnud istutada Gunnera magellanicat - too on lopsakas laiutis, mataks need tagasihoidlikud sõnajalad kiiresti ära. Lase gunnera jääb siis pealegi metsaaeda.
Meri-lõunaroodjalg (Austroblechnum penna-marina)Ning lõppu üks pildike endast ka seal n-ö lõunapoolkeral. Veel mõnda kollast lehelitrit hoidva Nothofagus antarctica juures, taustal Pilgerioru valmistehtud istutusalad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar