Ja saigi läbi mul see kool. Ehk siis Suuremõisas linnaaianduse eriala. Kaks aastat kestis see. Tegelikult pääsesin ma sinna Hiiumaa ametikooli kõige viimasele aianduskursusele 2024. aastal üle noatera. Konkurents oli kõva, kandideerijad kah kõvad tegijad. Jäin toona napilt joone peale.
Nende kahe aasta jooksul oli mitmeid mõõnu. Tundsin korduvalt kahtlust, et kas ma vean ikka välja. Eks ma ole na impulsiivne kah. Tundub nii lihtne minema kõndida. Kuid ikka jälle pöördusin tagasi. Oli mitmeid huvitavaid käike kooliprogrammi raames, neist nt tänavu veebruaris nostalgilisse Räpinasse. Mu viimane lõpetatud kool oli 1997. aastal Räpina metsakool. Too oli üheaastane kursus ja ikka lihtsam kui nüüdne. Ning muidugi olid toredad need praktikanädalad Tallinna botaanikaaias. Neist olen ma üksipulgi siia kirjutanud. Nii detailselt seetõttu, et oleks võtta hõlpsalt materjali portfooliosse. Samuse portfoolio sain kah kevadel tehtud.
Eeskätt põdesin ma ladina keele pärast. Meie kursusele väänati peale 500 nime, mis on ikka räige hulk. Puid-põõsaid ma teadsin varasemast, lisaks mõned kodumaiste taimede ladinakeelsed nimed. Aga kõik need suvelilled ja toataimed ja köögiviljad ja umbrohud... Eks ma siiski üritasin sekka õppida. Proovieksami järel eriti muudkui tuupisin ja tuupisin, nii et kogu elu näis koosnevat vaid kohustuslikest ladina nimedest, kõik muud n-ö ebavajalikud ladinakeelsed nimed katsusin peast elimineerida. Olin üllatunud kui kergesti nimed siiski tegelikult pähe jäid. Aju oleks nagu ise end kokku võtnud, et kui midagi väga vaja, siis on justkui võimalik.
Neljapäeva õhtul oli esimene eksamietapp. Sain ühe suure püsikuala ja pidin seal koostama aastaringse hoolduskava. Nägin kui rohtunud seal oli ja ei osanud kuskilt pihta hakata. Midagi kokku luuletasin, et millal välja kaevata kevadel, uuendada, rohida, kuude lõikes igast tegevused. Pärast karmilt Laursoni-daamilt sain märkuse, et ikka kompostmullast ei piisa, väetama PEAB ka ning et kõrrelisi ei tohi sügisel tagasi lõigata. Hoolimata sellest, et olin eelnevalt seletanud, et päideroog, selline vastupidav värk, et võib lõigata sügisel nt esimese sõlmevahepeale, siis ei pääse vesi juurtesüdamikku. Looduslikud kõrrelised ju niidetakse maha, ei need sure sellest mette talvega välja. Nojah.
Üleeiele oli siis hommikul see ladina keele lõplik kontroll. Aeti kuskile võlvkeldri vangikongi meenutavasse urkasse ja anti igaühele ette kuhil oksi-pealseid. Kõik kakskümmend tuli veatult ära määrata-nimetada. No jummel tänatud, et olin õppinud, sattus mulle nt Phalaris arundinacea ehk päideroog, mis kipub vägisi segi minema Phaseoluse ehk aedoa nimega. Ja va Antirrhinum majus ehk lõvilõug oli ka. Selle olin pähe tagunud alles eelmisel päeval. Kokkuvõttes vist tegin vaid ühe tähevea, arvan ise.
Seega pääsesin edasisele eksamile. Kasvuhoones pidime tegema külve. Kiirustati takka, et 20 minutit aega, täitke kümme potti mullaga ja pärast kiletage külvid. Kileraip kleepis rullis lootusetult kinni, äsasin noaga, haavasin end kahel korral ja pidin veritsevana katkestama. Külvatud vähemasti sain.
Järgmine etapp oli pistikute tegemine. Igihali oli normaalne, aga lavendliladvad olid küll meelega praht valitud, et peaks ikka sitast siidi tegema. No kõiki 20 pistikut ma ei teinudki, tegin vähem, panin tokid ja mässisin kile, jõudsin laua isegi puhtaks kasida.
Lõpuks klassis. Kiideti meie tugevat kursust ja siis hakati ette lugema kohtuotsuseid. Ikka nimi ja et "kutse on.... omistatud". Mina nimekirjas viimane. Kui tuli, et kutse on omistatud, tegid kursanaised kõva aplausi. Sedapsi.
Aga mis edasi saab? Seda ma ei tea. Lisan siia hoopis kaks pilti sellest nädalast Suuremõisast. Trompetipuu õitseb uhkesti, see kräbul on pisikesest peale õitsenud ja viljunud. Nüüd üle 2 m kõrge ja eriti õisikuid täis, lisaks mõned piitspeened viljakaunad juba kah. Mul kodus kasvab juba üle 20 a vana puu, kuid see pole veel õitsemiseni jõudnud mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar