Saialilled (Calendula officinalis) on imelised. Näib nagu see üheaastane vahemeremaine lill ei kavatsekski oma elu lõpetada. Ikka õitsesid täna veel, ikka aina uusi nuppe tulemas. Üldilme siiski suhteliselt räsitud, sest palju pruunikaid vilikondadega tätraid.
Meil pole saialilli olnud aias juba vist paarkümmend aastat. Kuniks mullu kevadel Suuremõisas ametikoolis oma peenrajupi hooldamisel tõin mõned ise tärganud taimed koduaeda. Istutasin neid maja ette ja eemale ümarpeenrale, mis mõlemad ema pärusmaa. Õitsesid nad pikalt, sügisel pudistasin seemneid samasse mulda. Ning tänavu tärkasid nad taas. Igasuguseid erinevaid. Tavalisi tumeda südamikuga, sekka lausa samamoodi heleoranži südamikuga, päris kollaseõielisi, lausa täidisõielise tüüpi ka. Tegin täna päikselisel ennelõunal mõne pildi neist.
Aga kuna ema peenar, siis tema korraliku inimesena tahab, et sügisel oleks lillepealsed ikka koristatud. Nojah, olgu siis pealegi. Ehkki na kahju oli. Korjasin õied kuivatamiseks, pudistasin seemned peenrale maha ning katkusid taimed üles. Siiski ühe eriti ilusa õierohke jätsin siiski alles...
Eks ilmad kisu nüüd lõpuks külmemaks ja küllap saialilledel väga pikka pidu enam polekski. Ehkki oktoobri leebed öökülmad elasid üle vapralt. Igatahes kindlasti järgmisel kevadel tärkavad nad taas. Sellest vanast lapsepõlve suvelillest on saanud mu jaoks taas igatahes täitsa lemmik. No ei ole mitte rõõmsamat soojematoonilist lille kui seda on saialill!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar