Praegu õitsevad aia alumisel heinamaal ilusad helekollased lilled. Eemalt vaadates tundub kui oleks maikuisel Saaremaal, leeder-sõrmkäppade (Dactylorhiza sambucina) niidul. Tõesti, õisikute kuju ja värv on sarnased. Muidugi pole siin mingeid leedrikäppi, on hoopis lõokannused.
Ma ei mäletagi, kuidas need täpselt siia juhtusid. Kas hankisin ekstra? Võib ka olla, et Mareti taimeaiast tuli miski mugul koos tatari kuslapuu potiga kaasa. Ja tärkas ilus helekollane kevadlilleke. Aastatega sai neid selle kuslapuupõõsatutsaka alla kena kimp. Igal kevadel olen neist vaimu sattunud, mu meelest kõige kaunimad lõokannused üldse! Ka meie kodumaine lilla lõokannus on ju igatepidi tore, aga nende kollaste puhul paelub värv ning õielehed on märksa lopsakamad. Kunagi Maretilt küsisin, et mis liigiga tegu võiks olla? Ta pakkus miski variandi välja, ent see mul mõistagi ununes. Nüüd aprillikuus võtsin täpsema uurimise ette. Kollane lõokannus see kindlasti pole. Ilmselt on tegu kattelehise lõokannusega (Corydalis bracteata). Tundub kuidagi lõunamaise moega tegelasena, ent pärineb hoopiski kontinentaalsest karmist Idast: Lõuna-Siber, Sajaanid, Mongoolia, Kasahhi.
Kuigi öeldakse olevat metsataim, kes ei talu põuda, aga ka mitte liigniiskust, siis mul siin on osutunud niidutaimeks. Ju seega suvisel puhkeperioodil väga põuda ei saa, ent talvel on nõrgvete tõttu küll ajuti väga nätskemärg see pinnas. Tatari kuslapuu alune kimp on paraku niruks jäänud. Kuid see-eest on uusi taimi ilmunud eemale. Katvat uhket kollendavat lõokannuse vaipa küll pole, ent just sedasi üksikutena niidul mõjuvad nad eriti paeluvalt. Kas on sipelgad nende pähklikesi sinna eemale vedanud? Küllap.
Ja ega rohkem tarka oskagi seletada. Ühed väegade ilusad-armsad lõokannused ja... panen siinkohal punkti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar