14. aprill. Sel nädalal olin kolmandat korda Tallinna botaias praktikal. Nüüdsest avamaal. Käisin palmimajas oma botaseid etc ära toomas, kuna oli käsk kolida ümber väljapool tara olevasse välikollektsioonide halli majja. Nostalgia tekkis palmimaja ja sealsete naesterahvaste järele. Ütlesin tere ja headaega, puurist välja tulnud Peetjale kah ning siis minekut.
Kauri-Anu mu nüüdseks praktikajuhendajaks. Kolmeks päevaks oli ta bronninud meile elektrilise sõiduki, mis kergendab suurel alal ringiliikumise vaeva. Kohe alustuseks näitas valget mändi, millel koledad oksatüükad külge jäetud. Et mis nii? Aga sellepärast, et siis võtvat koorepõletikul tüveni levimine rohkem aega, sestap ei saeta tervet haigestunud oksa maha. Lisaks seletas "vanandamisest". Ehk siis lõigatud kuskil lähistel üks noorem mänd kuidagi kah tüükaliseks vms, et sarnaneks ümbritsevate vanade mändidega. Seda ilmaimet tahtnuks tegelikult oma silmaga näha.
Erikaariumis kaevandasime kopaga kraapsatud uue istutusala servi sirgemaks ning emaldasime maha jäänud mättapussakaid. Selle ala edasisest saatusest aga järgmise päeva kirjelduses.
Triiphoone seina äärest eemaldasime kattekuuseoksi ja Opuntia compressa kohal oleva polykarbonaatkatte. Pealelõunal samas kaevandasin suure ubapõõsa kõrgpeenrast välja. Iseenesest ju ilus põõsas, aga no kui oli vaja üles rebida, eks siis oli vaja. Ka mullu hukkunud astlalise kaameli-läätspuu lõikasin maha.
Ameerika pärnale tehti hoolduslõikust, tõstukiga. Ilusa võraga puu, kuigi algusest peale viga see, et alstud alt kaheharuliseks. Sestap kipub laiali vajuma, selle ennetamiseks harud võras trossiga omavahel kokku tõmmatud. Sealsamas jäeti mind kaselehise enela (Spiraea betulifolia) istutusalaga võitlema. Ilgem risuräsu, lamandunud ja kuivanud ja üldse. Lõikusin mis jaksasin, eemaldatud okstemass sai mitu korda suurem kui allesjäänud.
Läbi botaia halli maja poole jalutades klõpsisin pilte. Näiteks Tamarixidest. Tamarix ramosissima on muljetavaldav ülepea laiuv põõsas, praegu küll raagus ja suht silmapaistmatu küll. Olen kaks korda seda liiki üritanud kasvatada, ikka ära surnud. See siin on nii hästi edenenud vahest seetõttu, et kasvas varem triiphoone seina ääres kaitstud soojas kohas. Kuniks liiga suureks paisus ja kästi minema rebida. Siia ta toodi ja ellu jäi. Kõrval ka Tamarix parviflora, kuid see on kõvasti tagasikülmunud, vist mullu talvel. Mul on kah see liik alates mullusest, eks näis, kuidas Hiiumaal käituma kavatseb hakata. Kasvukoht Aadria õue sai loodetavasti sobiv.
Veel kaesin jalakaid. Ulmus pumilad on ikka väga toredad korbakoorelised puud, parajasti õitsemist lõpetamas. Ilmnes, et mul on kah just see madal jalakas Nõmbal. Mitte Ulmus parvifolia. Toda on olemas ka Kloostrimetsas, kohe U. pumila kõrval, kaks isendit. Kuid need ülepea puukesed on väga krässakad, ei tunne end hästi paraku. Külmaõrnad?
Ülemise tiigi kaldalt avaneb suurepärane vaade palmimaja poole. Varem kasvas siin mägimännipadrik etc. Kuid need võeti maha, sest seenhaigus pruun vöötaud ründas. Vahepeal peeti mitu aastat vahet ja nüüdseks on sinna istutatud kalmumännid (Pinus densiflora). Samust liiki kasutatakse Jaapanis palju niwaki-puudeks, ehk siis vormi lõigatud-pügatavate puudena.
Muide, kui see vöötaud avastati, siis nõuti taimekaitsest vms, et suured kollased männid (Pinus ponderosa) tuleb maha võtta. Botaanikaaias sellega ei nõustutud. Pritsiti usinasti ja nõuete täitmiseks eraldati nad hirmsa hoiatuslindiga ja puha. Taud on siiani alles, ent nüüd ei peeta enam seda nii õudus-kuubis-ohtlikuks. Ja kollased männid on kuidagi kosunuma moega ka, tihedad. meie oludes kipuvad nad muidu enamasti ikka na hõredikuks jääma.
15. aprill. Erikaariumi päev. Eelmise päeva kaarekujulise "augu" manu. Olid seal Abneri-Olev ja dendro-Tõnu ja üks naispraktikant ja mina kah. Kauri-Anu pidi peagi kuskile mujale siirduma. Avo vedas traktorikastis aina mulda ja kallutas, me kühveldasime-kuhjasime-silusime. N-ö projekt nägi ette lausa kuni meetrikõrguse keskosaga oosi, mil ühes kohas järsak. Tundus na nadi selline, kohe karjus kivide järele. Käisime siis mitu tretti kivide järel. Me Oleviga valisime ja ubisime koppa, Avo sõitis oosi juurde ja asetas kopaga oosile, õigemini ma küll libistasin kopast maha. Torelugu see, et lasti mul need rahnud täitsa iseoma ettekujutuse järgi paika sättida. Meenus sajandialguse koduse Karbon-kiviktaimla tegu, ehkki toona pidin kõik kivijurakad omal jõul kohale veeretama. Nüüd vaid sättimise vaev. Üheksa kivi sai sinna, aitas kah. Tippu sättisin kaks rahnu paari. Mäetipp võiks ju olla ikka kaljune, või kuidas?
Pealelõunal läks istutamiseks. Olev kaevandas väsimatult kõrvalalalt Rhododendron russatum'eid. Väikselehine üsna lillasiniste õitega igihaljas Yunnani ja Sichuani kõrgmägede kääbusrodo. Istutatud siia 1973. aastal ja ega nad üle meetri vist eriti sirguda ole suutnud. Oosi aluspõhi sai üsna viljakamullane ja lubjakivitükikestega, turvast on botaial aga vähe, nii et see uus istutusala tekitas mus endas küll veidi küsimusi. Eks kuivavõitu ole tulevikus ehk kah. Istutasime mitu tundi, mõned rodod suurte kompakt-juurepallidega, veidi turvast istutusauku juurde, pealiskihiks pisut kah. Ehk saavad seal hakkama. Taimi oli nii palju, et trügisid väga tipukivide külje alla. Õnneks siiski kive endasse ei varja. See rodo on andnud lookvõrsikutega uusi taimi, nii sain kolm istikut ka omale koju viimiseks. Endisele R. russatum alale tulevad aga mustikakastid. Õnneks kaukaasia mustika (Vaccinium arctostaphylos) põõsast ei rebita kuskile, lubas Olev. Ja rääkis, et see külmahellavõitu liik on mitmel korral maa lähedale külmunud, vahel aga jõudnud taastuda lausa üle ta pea.
Kõrval erikaariumis punnitas puhkevaid roosasid õisikupungi kõrge hübriidrodo mütakas (üks esivanem Rh. ruffum, teist osapoolt ei teata). Paari päeva pärast puhkes täisõide, siis sai mu jaoks liiga roosamannavahuks, sedasi nupupallidega nägi ta välja kõige ilusam.
16. aprill. Kauri-Anuga valge maja ümber. Laotasime siia-sinna koorepurumultši täiendust. Nõiapuudel puha vaid liivmuld, kui nüüd said multšikasuka ümber, siis nägi pilt kohe parem välja. Lõikusime aedhortensiat. Küsisin et kas see kevadist mahlajooksu ei tee? Anu imestas, et olen esimene aednikuõpilane, kes sellisest asjast üldse teab. Kinnitas, et võrseotsi lõigates ei juhtu midagi, alles jämedamate okste lõikamisel on mahlajooksu oht. Henryi kuslapuud pidin kah maha lõikama. Süda tilkus verd seda tehes. Nii äge kui igihaljad liaanid roniks sinna Picea orientalis'e otsa. Aga ei taheta lasta. Võre ehituseni pole jõutud ja nii roomleb see kuslapuu tihke pinnakattetaimena.
Valge maja taga on hispaania nulg 'Kelleriis' (Abies pinsapo) viimaks edenema pääsenud, miski 6 aastat latva visanud, varem laiutas maas. On üle kolme meetri kõrge juba. Omapärasena ümber lisalatvu tõusmas. Kade tunne tuli. Minu poogend-äbarik on ikka äärmiselt niru, kas sellest midagi üldse tuleb.
Ka ei edene mul hästi siit 2012 saadud bambus Phyllostachys aureosulcata 'Spectabilis' Ju metsas on liiga toitainevaene hapu maa, kujutlen. Siin viljakas niiskes pinnases on vohanud 3 m kõrguseks, teinud parajad jämedad kepid, kuid mullutalv võttis osalt tagasi. Ja samas on risoomidega levinud peaalast kaugele, pistnud uusi tutsakaid välja lillepeenras ja tiigi ääres.
Pealelõunal kärutati mind kaselehise enela manu. Anu polnud rahul mu tööga. Et lohakad lõiked, peab kõik punga pealt lõikama, mitte tüükaid jätma. Oeh, hea, et sest padrikust üldse läbi näritud sain! Aga olgu peale. Nokkisin seal siis hea hulga aega. Ja jämedamad varred lõikusin üldse maha. Väga tugev noorenduslõikus sai. Ise kirusin, et no seda enelaliiki võib kasvatada küll vaid see, kel mitte midagi targemat teha pole kui aina selle kallal nikerdada. Iseenesest on kaselehisel enelal ilus oranž-punane kirju sügislehestik. Aga jah, enelate pöörases armastamises mind siiski süüdistada ei saa.
Enne lahkumist imetlesin veel kõrval olevat orundit ameerika pärna juures. Kõik see ala oli täis ainult kuldtähti (Gagea lutea)! Niisugust kuldtähemöllu pole ma kusagil mujal trehvanud. Üldse on kogu botaia ala väga kuldtähe rohke, samuti ohtralt lõokannuseid (Corydalis solida). Selline kollase-lillakirju murumaa on väga meelihaaravalt ilus.
17. aprill. Oli vihmatibane päev, sestap ei hakanud fotoaparaati kaasa tassima, sestap sellest päevast fotosid ei saanudki. Koristasime enne- ja pealelõunal võrkaedu luudpõõsaste küngaste ümbert. Need olid kaitseks kitsede/jäneste vastu. Kuigi jäneseid olla nüüdseks õnneks harvaks jäänud. Ennelõunal saadeti mind aga endise pelleri, nüüdse tööriistakuuri taha kibuvitsapõõsasse. Kuigi nimeks nõeljaogane kibuvits (Rosa acicularis), siis tegelikult oli see ülepea põõsas peagu ogadevaba. Sestap polnud miskit hullu. Lõigata oli aga mitme tunni jagu. Esmalt eemaldada kõik kuuriseina vastu nühkivad harud. Ja kõik kuivanud harud. Ja liiga laiali vajunud oksi kärpisin ka. Päris korralik mängimine.
Ka pealelõunal kibuvitstes. Lõikusime teeääre oksi ära. Neist kutsik-kibuvits osutus kohutavaks turris ogadikuks, sain mitu torget kätte. Anu pakkus proovida elektrilisi oksakääre, kuid need olid nii jubedad, et loobusin. Hajameelne nagu ma olen, lõika pärast endal veel mõni sõrm lühemaks. Jämedamate okste puhul oleks ta küllap abiks, poleks vaja vähimatki jõudu rakendada, kuid.. nojah.
Ja kõige lõpuks näitas Mare mulle oma seemnekabinetti. Kõik Index Seminumi seemned käivad tema käe alt läbi, need ta puhastab ja pakendab. Kuivatatakse soojakapis, säilitatakse külmkapis. Eks seemendamisega ole nüüd väga keeruline. Isegi botaanikaaedadel on suuri raskusi, et saada või saata seemneid väljapoole EL-i. Mis on tegelikult suur jama. Kui varem veel piirid lahti, siis nt Hiinast telliti siitkaudu maikellukese seemet. Seejuures nõuti erinevate kohtade seemet. Said Kloostrimetsa, Türisalu, Muhu ja Hiiumaa Sarve maikellukese seemet. Milleks küll? Ju siis miski geeniuuringute värk.
Sedapsi. Kuna suure reede nädal, siis neljapäevaseks mu seekordne praktikanädal jäigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar