Eile õhtupoolikul bussilt tulles põikasin peatuse juures ülastemetsast läbi. Siit on leitud neli erinevat kollase ülase vormi, neist 'Tapio', minu järgi nimetatud, ja selle sain omale nüüd Tartu botaiast kah, õitsema pole veel hakanud. Lisaks Taavi Tuuliku (tema see vormide avastaja oligi) sõnul seal ka hübriidülaseid. Ja tõepoolest. Mõni samm ja juba hiilgaski eemalt üks isemoodi ülastekogumik. Kummaliselt heledad kollased, õied suured kui võsaülasel. Milline super värv! Hübriidülane (Anemone x lipstiensis) on kollase ja võsaülase looduslik ristand. Ta pole Eestis eriti sage. Levikuatlase ruute uskudes on esikohal Viljandimaa: 5 ruudus. Järgneb Hiiumaa ja Jõgevamaa 4 ruuduga, Lõuna-Läänemaal, Saaremaal ja Järvamaal kahes ruudus, Ida-Virus ja Võrumaal ühes ruudus.
Anemone x lipsiensis Nõmba metsas.
Fotokat mul kaasas polnud. Täna relvastasin end fotoaparaadi ja väikse labidaga, eesmärgiks ka väike introduktsioon sealt. Mets on olnud ilmselt endine puisniidutükk, või puiskarjamaa. Tore lehtpuine 200 x 200 m ala Nõmba mäe põhjanõlvakul, ümbritsetuna heinamaadest. Valdavad sanglepad, kahjuks saarepuud peagu kõik saaresurma tõttu hukkunud, nende asenduseks sirguvad vahtrad. Leidub kaks jalakat ning kaks suurt tamme - viimased on kunagised hoovipuud. Alusmetsas haljendavad noores lehes toomingad, ühes servas natuke sarapuid.
Nõndaks. Kaesin eilse hübriidülase leiu üle ning hakkasin edasi liikuma. Ex-hoovitammede juures leidsin veel kaks laiku hübriidülast. Tamme all mõni taim, vana hukkunud saarepuu pool aga umbes nii 2 x 3 jalane ilus klump. Tundub, et nende taimede õied olid justkui heledamad kollased kui tolles esimeses kasvukohas.
Edasi aga üha vaid kollased ja võsaülased. Varsakabjalodu on seal ka. Oli mõte uurida lähemalt kollaseid ülaseid, et äkki miskit topeltõielist või 'Tapio' sordi sarnast. Kuid ei silmanud ma midagist sellist. Ala on suur ja ülaseid mustmiljon, sinna läinuks ära terve pikka päev. Ja metsa idaservas jäi üldse käimata. Kahjuks on uus omanik sinna istutanud kuusekultuuri. Mnjah
Kuid huvitavaid kollaseid ülaseid ma leidsin ikkagi. Paar taime oli terveservaliste lehtedega, nägid huvitavalt isemoodi välja. Kas on see omadus neil kinnistunud või kogemata korraks anomaalia? Ei oska öelda.
Ning siis panin tähele, et nii mitmedki kollased ülased olid lausa kolmeõielised. Tervelt neli kolmeõielist, siis lähestikku kaks sellist, mitmel pool üksikuid kolmeõielisi veel. Ja kirjanduse andmeil väidetakse, et kollane ülane on valdavalt üheõieline, harva kaheõieline. Selles Nõmba salus see väide ei kehti!
Jõudsin otsaga tagasi bussipeatuse lähiste hübriidülaselaiguni. Selle suurus on laias laastus 3 x 4 jalga. Või veidi enam. Lähivõtteid pildistama hakates avastasin, et lausa reeglipäraselt on taimed kaheõielised. Ja vahi: ka üks kolmeõieline hübriidülane. Mis toredus! Lähifotol meenutab hoopis nagu miskit lihtõielist kollast pojengi. Õied tõelisuses muidugi säärased taldrikud pole.
Nojah, tegin siis seal väikse kaeve ja tõin natuke seda hübriidülast kaasa. Istutasin Aadria õue taha metsaaia serva. Sinna kuhu 2000. aastal sai samast ülastesalust kollast ülast toodud ja kuhu sel kevadel olin susanud Tartust saadud 'Tapio' kollase ülase. Nüüd siis ka need hübriidülased. Paraku on suur osa metsaaeda vallutanud võsaülane, nii et sobiva mullaga kohtades pole nende segunemist võimalik vältida. Muide, pinnas oli seal ülastesalumetsas kobe, samas raskevõitu, rammukas salumuld. Mul siin metsaaias aga vähem rammus. Nii kopsakateks hübriidülased siin edaspidi arvatavasti ei sirgu. Praegu on nad hoolimata suure mättaga siirdamisest üsna longus. Ilge jäätuul uhab, eks see kah väntsuta neid. Aga küllap nad toibuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar