Mullu novembris tuli talv ootamatult äkitselt ja juhtus nii, et Pleione grandiflora mugulad jäid õue maha. Katsin küll paksude samblavaipadega. Ja jäin lootma paremat.
Paraku tuli karm talv, jaanuari algul peagu lumetu -17 kraadi. -21 kraadi saabudes oli siiski värske kohev lumetekk sadanud.
Hilistalvel ja varakevadel piilusin samblakatte alla sambla sisse. Ühe mugula leidsin, see oli ilus roheline. Samas ümbrus kergelt jäätunud, nii et päris miinustevabalt nad seal hakkama ei saanud.
Kevad kulus, ent Pleionede õisi ei ilmunud. Nojah, eks olekski sellelt 8. kliimatsooni liigilt seda palju tahta, iseäranis säärase karmi talve järel. Hea kui suvel lehtigi kasvataks...
Aga täna seal sääselises metsaaias niites tabas silm sel samblajärsakul ühtäkki helendavat õit. Pleione õitseb!!! Oo, no see oli ikka üllatus. Nii hilja, aga ometi ikkagi tuli. Kusjuures järsaku ülemises osas olev taim. Allpool see n-ö kontrollmugul aga ikka midagi ei kõssa, on lihtsalt roheline edasi. Aga eks näis. Peale maikuu põuda nüüd muudkui sajab, ehk see virgutab Pleioned üles. Nad ju on harjunud oma kodumaal Yunnanis ja Vietnamis pidevate niisutavate sadudega. Ehkki sel samblajärsakul püsib pinnas niiskena ka põuasel ajal.
Võrreldes mulluste õitega, mis kippusid arenema juba külmkapis seistes, on tänavune Pleione õis kahvatum. Helehelelilla ja kollast värvi huulel peagu ei aimdugi. Aga see on muidugi tühiasi. Peaasi, et õitseb! Kusjuures sama künka otsas olnud kuradi-sõrmkäpp pole maast üldse tärganud. Ja samas see kauge võõramaine orhidee õilmitseb. On ikka tase värk! Siia otsa mõned pildid, mis täna sääskedega võideldes seal ümber Pleione õie klõpsisin:
Üldvaade sellele mäele kah. Üksik Pleione õis Notofagus antarctica künkanõlval:
Ja lõppu pildike õnnelikust Tapiost, kes äsja leidnud Pleione õie:
Näis, mis ülejäänud kaks Pleione mugulat teevad. Ilmad on nüüd jahedad ja sajused, justnagu nende kodumaal Kagu-Aasia kõrgetes mägedes, vast tärkavad elule nemadki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar