06 juuni 2024

Valge tolmpea allee

 Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) on kodumaa üks ilusamaid orhideid. Erinevalt kuldkingast ja ka punasest tolmpeast on ta aga haruldasem. Eestis jõuab see liik oma levila kirdepiirile. Võiks öelda, et külluslikult on valget tolmpead vaid Lääne-Saaremaal, Ida-Saares ja Muhumaal vähem. Lisaks paar kasvupaika Lõuna-Läänemaal ning üks Vormsil. Põnev on üksiku valge tolmpea leid Tallinnast.

Hiiumaal oli aastaid teada vaid üks väike valge tolmpea asurkond, mis aga nüüdseks vist üsna hääbunud. Lisaks oli üksik uhke taim Tahkunas, samuti Leluseljal, need teeäärsed aga hävisid arvatavasti teetööde-kaablikaevamiste tõttu. Lisaks on üks tolmpea Õngul, ühe maja hoovil. 

Ja siis see kõigem koht, Lääne-Hiiumaal, saare ainus elujõuline populatsioon. Kui teave sellest 2018 minuni jõudis, ei suutnud ma uskuda. Seal liivasel maal, kus pole lubjarikast loopealset ega midagi? Käisin ka otsimas, ent esimesel katsel just see üks õige koht jäi kahe silma vahele. Kuid ometi seal need tolmpead elavad. Kuidas küll? Aga sellepärast, et tegu on vana hüljatud teetammiga. Lubjane ja niiskust hoidvalt ehk ka pisut savikas. Ja nõnda on sinna kujunenud vaid mõnekümne aastaga lausa valge tolmpea allee. 

Seni olin seal käinud kolmel korral. 2018 põuase mai järel leidsin eest 38 õievart, taimed peamiselt vaksakõrgused. 2020 juunikuus võttis vastu aga lausa 50 õievart, kopsakamatel taimedel 20 õit õisikus. 2021. aastal jõudsin sinna aga alles juuli lõpul. Leidsin eest 45 vart. Viljumine oli aga nigel. Seitsmel varrel igaühel kupar, ühel taimel kaks kupart. Miks nii nigel viljuja? Noh, kuna valge tolmpea on laisk pettur ja nektarit putukatele kostituseks ei paku, siis on tolmeldamine juhuslik. Ometigi on sinna männimetsa saanud neid palju. 

Käisin täna üle mitme aasta uuesti sel valge tolmpea alleel. Oli kõvasti kõmpimist, et kohale saada. Õnneks pidas vihmavahet. Kartsin eest leida masendavat kõrbemist ja kängumist, ent asi polnud üldsegi väga hull. Jah, õitsvaid taimi on vähem. Siiski suutsin peale mitut ülelugemist leida kokku 34 õievart. Mitu tükki vaid ühe-kahe õiega, lopsakamad aga kuni 13 õiega varrel. Kolm taime on kahe õievarrega. Mõnel esimesed õied juba närbumas, üks aga alles valgete pärlnuppudega. Kõrgemad taimed on pooleteise vaksa ligi.

Lummav oli seal. Nagu pisikesed õitsvad tääkliiliad kahel pool kitsukest jalgrada, pilvise taeva väheses valguses nii helevalged. Aga ei hakka ma siin miskit romantikast nõretavat oodi kokku seadma. Vanaks ja tuimaks võibolla jäänud. Aga las kõnelda seal klõpsitud pildid iseenda eest. Tulid üllatavalt hästi välja.











Tagasiteel sain aga taas korraliku vihma kaela. Ehk saab põuavaev Hiiumaal nüüd läbi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

  Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 su...