Neist soomustammega (Quercus macrolepis) on lood natuke nigelavõitu. Koukisin aprillis 2014 Rhodoslinna servast Rodini oru nõlvalt tammenääpse kaasa. Neid talvitasin siin Hiiumaal esialgu potis jahedas siseruumis, mingil hetkel istutasin aga maha. Ma tõesti ei tea miks Tagapuisniidule. Valgust oli seal ju vähe. Kaks neid seal oli, üks istik hääbus, teine ikka ajas vitsakest.
Mullu kevadel tõin ta sealt viimaks ometi ära. Istutasin Aadria õue sooja koha peale. Juurestik oli väike. Tänavuse põuaga kastsin hoolikalt. Pagan, vastu sügist kasvatas n-ö teiskasvu. See näeb ilus välja, aga no kindlasti ei puitu. Eks see võta aega, kuniks see tamm seal sügavama juurestiku kasvatab ning pikemaid kasve tegema hakkab.
Tõsi, ega mul soomustammesse väga usku pole. Ta levik on ikka väga vahemereline, ehkki heitlehine, kasvab nt Kreekas pigem Egeuse mere rannikuil ja selle lähedastel aladel. Puhtalt subtroopika puu. Külmataluvuseks antakse -15 kraadi. Aga tore kui üldse ellu jääb, ehk siiski mingi väikse põõsa siiski suudab moodustada. Näis...
Siia juurde lõiguke mu HLs ilmunud reisikirjast:
"Enim võlusid mind seal aga soomustammed (Quercus macrolepis). Tulnud karmkaljuselt Lõuna-Roodoselt, kus mäenõlvul kohtab peamiselt vaid tillukeste igihaljaste lehtedega väiksekasvulisi värvitammesid, tundus Rodini org järsku nagu naasmine heitlehisesse parasvöötmesse. Laiutavad soomustammed meenutavad meie harilikku tamme, kuid nende pealt läikivad lehed on teravsakilised. Veelgi erilisemad on tõrud: – kuni tollise läbimõõduga, istudes kaks korda laiemates soomustest turris pesades ehk kuupulates.
Eestis kasvatamiseks on see ilus liik vist täiesti lootusetult külmaõrn, kuna levib vaid Albaanias, Kreekas ja Türgis, olles oma kodumaal eeskätt merelähedaste madalamate alade liik. Kõige rohkem soomustammi Roodosel nägime just Rodinis. Küll oruveerudel, küll puisniiduilmet loomas üleval platool, kaaslaseks õlipistaatsiad (Pistacia terebinthus). Kodust parasvöötmelisust rõhutasid rammusad valge ristiku niidud ja lehmakoogilatakad. Jah, lehmapidamine on Roodose linnas täitsa au sees – kohtasime linnaserva poollooduslikel aladel neid alatasa. Seegi on nii erinev pilt saare lõunapoolsematest kaljustest niitudest kitsedega.Roodose põhjatipus on vist saare parim kliima, sest miks muidu jätkub rahva massiline kokkukolimine just sellesse nukka. Suviti puhuvad seal kolmest küljest jahutavad meretuuled.
Oma esimesel ja viimasel saareööl telkisime Rodini oruterrassil. Kõik oli seal ühtaegu kodune, samas eksootiline – vetepahinas laulsid musträstad ja kraaksusid hallvaresed. Üle kõige hõikusid ja mjaugusid aga vabapidamisel paabulinnud. Hommikupoole ööd oli võimatu magada, sest nende huilgamine lihtsalt lõikas läbi sügavaimagi une. Ja telk oli hommikuti kastest märg ning rohi vohas ja puud olid värskelt lopsakas lehes. See polnud meie juuni, vaid aprillilõpp Roodose saarel.
Kahju oli lahkuda, eriti kaunitest soomustammedest. Taolised meile lähimad soomustammikud kasvavad Põhja-Kreekas. Roodos on nende levila lõunapiir. Teisalt tahtsin juba koju ja kibelesin laeva peale. Pikale koduteele siit Aasia ranniku lähedalt. Peale muljete kaasas muuseas mõni vanade puude alt noaga mullast välja urgitsetud soomustammeseemik. Mis neist küll kaugpõhjas Hiiumaal saab?"
Seevastu ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) on ikka täiega imeloom! Olen ambrapuudest sel aastal kirjutanud oma reisikirjas. Rhodoselt kaasatooduist on mul vaid üks elus. Temagi oli esimesed aastad talvel potiga siseruumis, kuniks lõpuks nälga kippus jääma ja ta välja istutasin. Arvatavasti oli see 2018 kevadel, peale seni viiamseks jäänud karmi talve. Aga ma ei ole päris kindel. Päevikust ei viitsi täpsemalt otsima kah hakata.
Kasvukoht sai taha metsaaeda, niiskele liivmullale. Tõsi, otsest päiksevalgust on seal vähevõitu. Ometigi on ida-ambrapuu seal ilusasti edenenud, tagasikülmumisi pole olnud ja on nii kuskil meetrine. Paras põõsake, ma pole söandanud teda kujundama hakata, lase kasvab omatahtsi.
Ainus jama, et lehestik on seal tal sihuke heleroheline, justkui oleks mingist toitainest puudus või ei tea. Samas kui ameerika ambrapuu lehestik on lausa mürkroheliselt tume. Pilte oma ida-ambrapuust tegin igatahes.
Lisaks kaks suvist pilti kah!
Ja kõige lõppu meenutus ida-ambrapuu saludest Rhodoselt:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar