Et sügisese pööripäeva eel säherdune ehtne suvi veel valitseb, on vist üpris enneolematu. Päike siras, varjus +22 kraadi ning tuul kuivatas rohtu. Ometigi kuiv ilm, viimased kaks kuud on olnud üks rõskus rõskuse otsa. Nüüd sai normaalselt niidukiga taas rohtu niita. Aga kõigepealt eksprompt väikse tiigi niitmine. Esmalt sahmasin vikatiga suure tiigi äärest viljunud orhideede rohustu maha, aitab kah neist seal. Ning siis hetke ajel vikatiga väikse tiigi manu. Olin mõelnud, et ehk hekikääridega sealt kuidagi va laiutavat tarna lõigata. Ent selgus, et vikatiga on täiesti tõhus! Vees olevad tarnad on pehmed, vikat lõikas nagu võid.
Kuna tiik nii pisike, siis sai kaldailt küünitades kõik maha, isegi vee alt lausa niitsin. Riisusin selle jama välja ning järsku avanes pilt peagu kui aastate eest, kui sesse tiiki veel va pudeltarn (Carex rostrata) polnud sisse tunginud. Vast ta nüüd vastu sügist uuesti vohama ei pista.. Olenevalt sügissadudest võib tiigipind tõusta liivarannani, isegi selle uputada. Siis näeb väike tiik muidugi veelgi parem välja. Mõned pildid tänasest:
Rannikuvaade viigipõõsaga (Ficus carica) kah:
Ning võsavõtu järel kaldakünkal ilusasti väljapaistvast parukapuust (Cotinus coggygria) pildike samuti:
Ja olgu siis otsa autoportree kah. Peale niitmist higisena soojas septembripäikses oma taas korraks ilmunud väikse tiigi veepeegli juures poseerimas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar