25 september 2023

Viivuks suveõhtusel Pühajärvel

Pühajärv... Kuidagi nii kuulus ja üles haibitud. Kas just seepärast, aga seni polnud ma tema kaldaile jõudnudki. Vaid bussiga mööda vuratud viie aasta eest, kui sihiks oli Sangaste pool kasvav vana valgepöögimets. Üldse oli Otepää kõrgustik mu jaoks kaua valgeks laiguks kaardil, kuhu polnud sattunud. 

No ja siis nüüd see Pühajärv. Sai seal sel 12. augusti õhtul natukese promenaadil promeneeritud ning lihtsalt oldud. Mõtisklesin, et aastakümnete eest nägi paik ehk uhkem välja. Kui kõik järveümbruse nõlvad ei olnud veel nii metsa kasvanud, avades paremini maapinnavorme. Aga muidu, mis mulle sealt siis nüüd meelde jäi? Rahu. Lausa tihkelt rambe meeleolu õhtupäikses. Üksikud jalutajad, üksikud suplejad, üle kõige suisa kummastav suur kõikehõlmav rahu. Ja see oli hea, lausa teraapiline.




Kiikasin üle jäänuksopi ka Pühajärve Sõjatamme suunas. Küll suure haru kaotanud ja vitsad peale saanud, ent ikka veel püsti ja elus. 

Muide, Valgamaal on veel teinegi Sõjatamm, Koiva soodi ääres, seda sai mullu maikuus kaemas käidud. Pühajärve Sõjatammeni ma aga nüüd otseselt ei jõudnudki. Sest ees ootas tee läände. Veel põgus pilk pargi uhkele lehisepuule ning mööda ohtlikult hüplevaid-kurvlevaid teid õhtupäiksele järele!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

  Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 su...