Aastail 2005-06 valdas mind muuseas suur klibustamise vaimustus. Eks see oli just tulnud suurem mood, kus peenravaibale kuhjati kiviklibu või kruusa ja sedasi ilustati istutusalasid. Mul kujunes asi natukese teistmoodi. Kuhjasin mäekünka, milleks pinnase sain süvendatavast väiksest tiigist. Siis laotasin kiled ning peale kohalikud paemunakad, sekka maakive ja kruusa. Taimestasin loopealsete ja rannikuliikidega. Isegi merikapsas, merihumur ja rand-seahernes olid mul seal olemas. Nüüdseks on rannikutaimedest alles üks kiduv ogaputk ning hõbetav liiv-vareskaer.
Paraku ilmus tiiki pudeltarn. Tagantjärgi mõeldes on see suur viga, et kohe seda välja ei kaevanud. Ning siis oli juba liiga hilja. Ühel suvel küll katkusin sealt koos juurestikumatiga välja, ent kõike ei saanud. Ning nüüdseks on tarn jõudnud juba saviga tembitud kallaste serva, kuni liiva all paikneva kileni.
Ma polnud juba vist mitu aastat klibutaimla alumist osa rohinud. Ei tundunudki justkui vajadust olevat. Nüüd aga asja kallale asudes - oli ikka küll! Ma ei mäletanudki kui laialdaselt ja alla välja olin ikka kiled laotanud ja pealsed kivikestega katnud. Nüüd ilmus kui nõiaväel nähtavale algne kujundus. Ega päris kõike umbrohtu kätte saagi, roomava marana hiidsammasjuured on kileaukudest vms sügavikku tunginud, on end sisse söönud muuseas ka leesikavaipa. Üldilmelt siiski jääb tulemus ilus. Kui vaid seda vastikut pudeltarna seal poleks...
Vaatab, hekikääridega annaks ehk ära lõigata, et ajutiseltki tiigi veepind välja tuua. Kuigi seal sügavjärsus ukerdamiseks oleks vaja samust kalüpsoülikonda või kuidas seda nimetataksegi.
Hilissügisel tõuseb aga tiigi veetase kõrgele, kevadise lumesulamise järel ajab lausa üle ääre. Siis võib va pudeltarnad hetkeks ära unustada.
Lõppu üks viigipuu pilt kah. Seal klibutaimlas on üks Ficus carica aias kõige lopsakamana säilinud. Igal aastal võtab talv muidugi maani maha, ent võsub siiski taas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar