Nõmba püha männisalu

Veebruarikuus olin väga Nõmba vanade mändide lainel. Kirjutasin toona ka artikli Targu Talita jaoks, ent kuidagi jäi mul see seisma. Nüüd saatsin ära, ilmub ehk detsembris suures Targus. Et teema ja fotodega uuesti tegelesin, siis tasuks ka siinkohal asi üle valgustada. Veebruari keskel ma veel ei blogistanud, ainult feisbooklesin. Niisiis väike ülevaade. 

Algas see värk Nõmba Kabli männi asupaiga otsimisega. Puu ise on hävinud, juba rohkem kui 50 aasta eest. Ent siiski arvan, et toonase asupaiga leidsin. 40 meetrit maanteest ja abiks 1955. aasta õhuvaade. Oli toona alles huvitav männipuisniit siin! Vabalt kasvavad laiavõralised männid võisid luua lausa savanliku meeleolu... Kõigepealt 1904. aasta postkaart. Vasakpoolne elujõuline puu on kindlalt Kabli mänd. Milline neist kuivavatest aga oli Miili mänd, milline Tõrvamänd? Seda enam kindlaks teha pole võimalik.

Ning kaks ülesvõtet Kabli männist hilisemast ajast. Esmalt 1960. aastal ilmunud foto Hiiumaa turismiraamatukesest, seejärel pilt 28.1.1958 Nõukogude Hiiumaa artiklist, autoriks E. Maadik. Kabli mänd võeti Hiiumaal esimese põlispuuna kaitse alla.

Olgu siia juurde ka artikkel, mis ilmus Hiiumaa ajalehes 2. aprillil 1960, autoriks H. Vain, rubriik Kodusaare haruldusi, pealkirjaks Kablimänd.

 Nõndaks. 16. veebruaril käisin siis jahil. Abiks 1955. aasta õhuvaade, kõrvutuseks lisan õhuvaate tänapäevast. Ikka väga kinni on kasvanud see männisalu. 1955. aasta vaate alumise kolmandiku vasemal servas on näha tumendav männilaik - see puu on maantee ääres elus tänini. Ning sealt ida-kirde suunas on näha teine sarnane võrapall. Võras väike sälk sees - Kabli mänd oli kaheharuline, sestap võra mitte täiesti täidetud.

Jah, ning selle praeguseni elus oleva männi taga välul ma arvatavasti leidsin üles tolle müütilise Kabli männi asupaiga...

Selle laiavõralise männi taga ongi kunagise Kabli männi asupaik.

Kunagise Kabli männi asupaik 16. veebruaril 2023.

Natuke kurb, et mina seda arvatavasti 300-aastast mändi oma ihusilmaga näha ei saanud. Kui me 1990. aastal Nõmmba kolisime, oli see pühapuu juba paarkümmend aastat tagasi tormituultes hävinud. Ning üldse on see pühamännik na kinni kasvanud, vanade mändide alumised võraoksad seetõttu kuivanud, enamasti. Ning üks maaomanik võttis kahjuks mõned vanad ilusad männid ka maha. Teisalt on aga põhjapoolsem männisalu serv vääriselupaikade registris. 

Ning siia lõpetuseks mõni pilt Nõmba Koolimännist. Sõja ajal hävitasid venelased Nõmba koolimaja, ent mänd jäi alles. Sajanditaguse fotoga võrreldes polegi puu justkui väga palju muutunud. Eks muidugi ole ikka tüsedamaks paisunud. Tänu hoovipuuks olemisele on ta ümber avarus säilinud, mistap võra saanud vabalt kasvada ning säilitanud oma haljuse. 

Selline põgus ülevaade siis. Sügis tungib vägisi peale, kaugel see lehtpuude raagumine enam. Siis hakkavad taas hingepidet pakkuma igihaljad männipuud.