September on olnud suisa suvine. Veel tänagi +20 kraadi. See jääb küll vist nüüd siiski viimaseks taoliseks päevaks. Aiatöödele sekka sain üleeile õhtul korraks ka puisniidule käima. Tahtsin näha kuidas raitosjad (Equisetum telmateia) seal hakkama saavad. Nii juuli alguse satsu üks taim on elus, samuti septembris toodud lisa. Uued võsud küll muidugi enam täisealiseks ei jõua saada, enne tuleb ikkagi sügis peale. Juba ootan väga uut kevadet-suve, et kui siis osjad löövad lõkendama... Nojah.
Sealsamas Metsaema männi ümber haljendavad kuningosmundad (Osmunda regalis) veel suviselt. Olen neid ühest taimest sinna jaganud tervelt viis tükki. Kas need aga seal ka sedasi ohtralt isekülvi taimi hakkavad andma nagu metsaaia tiikide ääres, selles ma natuke kahtlen. Osmundad tahavad eoste idanemiseks ikka päris märga keskkonda, tundub.
Samavõrd niiskuselemb on ka Eesti looduse suur haruldus kobarpea (Ligularia sibirica). Ju liigse kuivuse tõttu mul tervelt kolm puisniidule istutatud taime hääbus. Üks aga jäi. See üks viljus ilusasti. Jõudsin veel viimasel hetkel, vaid varre tipus polnud vilikonnad laiali lendu läinud. Külvasin need nüüd maha. Sedakorda tegin lapikese väga niiskele kraaviservale, rookisin loim-vesipaunikat ja tarnu eest. Ehk läheb selles kohas külv ometigi õnneks.
Soopuisniidu ehteks on jätkuvalt sinised emajuured (Gentiana pneumonanthe). Osalt hakkavad õitsemist lõpetama, ent siiski leidub veel silmarõõmuks mõningaid õisi. Enam need aga ei avane.
Tagapuisniidu pilgupüüdjaks on aga alpikann. Ei ole mul alpikannidega õnne olnud, mitte ei ole. Kaks varakevadel õitsvat Cyclamen coumi on nüüdseks peagu hääbunud. Cyclamen purpureadest on vaid üks, Tenno järve äärest Alpidest 12 aasta eest toodu, elus. Ta teeb suve teisel poolel ikka stabiilselt paar-kolm õit, ent suurt edenemist pole märgata. Praegu õitseb aga veel naapoli alpikann (Cyclamen hederifolium). Ka tema on mul üks ja ainuke, kes oma liigist alles jäänud. Ei tea, kas see hõbelehine vorm on hästi vastupidav või talle samune kuusejuure kõrval olev koht sobib, igatahes on tema ainuke mu alpikannidest, kes korralikult igal suvelõpul-sügisel teeb päris mitu-mitu õit. Alpikannid mu arm. Ehkki alpikannid mind ei armasta. Ma ei tea, mis siin Nõmbal viga on, et vaatamata korduvatele katsetustele, igasugu eri paikade proovimisele, ei lehe mul siin nemad kohe mette. Ja samas Mandri-Eestis vohavad mõnel aias terved alpikanniväljad. Ohh...
Õhtu tuli peale, kippus hämarduma, sestap plõkasin osa pilte juba välguga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar