Oma koduaias ja metsas tuuri tegemine on kui rännak teab kuhu kõikjale ja kaugele. Täna võtsin selle ette koos fotoaparaadiga. Ja unustasin end lausa tundideks. Eks siit-sealt sekka kitkusin natuke rohtu ka ja nii see aeg kulus.
Alustuseks karikakralised niiduvaated. Jätan suured alad muruniidukist puutumata ja praegu on siis käes lilleaasade meeleolukaim aeg. Muidugi peaks ütlema nende läti rahvuslillede kohta härjasilm, aga mu jaoks kuidagi tobe nimi. Karikakar jäägu ikka karikakraks!
Karikakraniit ja valgepöögi (Carpinus betulus) hekk mõjuvad kokku kuidagi Inglise aia moodi.
Karikakrad põldvahtra (Acer campestre) all.
Karikakraline Aadria õu, esiplaanil Carpinus orientalis, taga kõrgub Platanus x acerifolia
Metsas õitsevad veel viimased sõrmkäpad. Arvatavasti on tegu kuradi-sõrmkäppadega (Dactylorhiza maculata), aga päris kindel selles olla siiski ei või. Nende vööthuultest eristamine on kole keeruline.
Torelugu on halli eerika (Erica cinerea) edenemine. Vähelumistel talvedel on ta tagasikülmumist saanud, ent tänavu mitte ja läheb teine juba päris laiaks. Õied on nii ilusad, kohe ikka tõsiselt ilusad mu meelest. Üllatav, et seal kõrgel kraavikaldapangal on kõdupinnas praegu täitsa niiske. Samas kuskil kaskede ümber, ka madalal maal, muld puhta kuiv.
Tegelikult sai see tänane käik ette võetud niidu-kuremõõkade (Gladiolus imbricatus) pärast. Kas on veel seal Soopuisniidul õides? Veel osaliselt on. Kuremõõgaga ei ole mul lood ehk kõige paremad. Hiiumaal teda looduslikult pole, nõnda ostsin kunagi kolm mugulat ja istutasin sinna maha. Need elavad ja üks neist on isegi päris kena puhmikukese kasvatanud. Kuid tuttavalt saadud seemnelaadungiga läks nihu. Külvasin nii 5 aasta eest seal kõik kohad täis, ilmus palju tõusmeid, ent paraku ei jäänud need püsima. Niisiis kolm gladiooli mul puisniidul on, üldsegi mitte loodetud suurt gladioolivälja. Aga abiks nemadki. Muide, kuremõõk on suht raske pildistusobjekt, suure klõpsimise peale vaid paar fotot tuli enamvähem norm välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar