11 juuli 2023

Kesksuvine mosaiik

 Oma koduaias ja metsas tuuri tegemine on kui rännak teab kuhu kõikjale ja kaugele. Täna võtsin selle ette koos fotoaparaadiga. Ja unustasin end lausa tundideks. Eks siit-sealt sekka kitkusin natuke rohtu ka ja nii see aeg kulus.

Alustuseks karikakralised niiduvaated. Jätan suured alad muruniidukist puutumata ja praegu on siis käes lilleaasade meeleolukaim aeg. Muidugi peaks ütlema nende läti rahvuslillede kohta härjasilm, aga mu jaoks kuidagi tobe nimi. Karikakar jäägu ikka karikakraks!

              Karikakraniit ja valgepöögi (Carpinus betulus) hekk mõjuvad kokku kuidagi Inglise  aia moodi.

                                                  Karikakrad põldvahtra (Acer campestre) all.

                  Karikakraline Aadria õu, esiplaanil Carpinus orientalis, taga kõrgub Platanus x acerifolia


Metsas õitsevad veel viimased sõrmkäpad. Arvatavasti on tegu kuradi-sõrmkäppadega (Dactylorhiza maculata), aga päris kindel selles olla siiski ei või. Nende vööthuultest eristamine on kole keeruline.


Torelugu on halli eerika (Erica cinerea) edenemine. Vähelumistel talvedel on ta tagasikülmumist saanud, ent tänavu mitte ja läheb teine juba päris laiaks. Õied on nii ilusad, kohe ikka tõsiselt ilusad mu meelest. Üllatav, et seal kõrgel kraavikaldapangal on kõdupinnas praegu täitsa niiske. Samas kuskil kaskede ümber, ka madalal maal, muld puhta kuiv. 



Tegelikult sai see tänane käik ette võetud niidu-kuremõõkade (Gladiolus imbricatus) pärast. Kas on veel seal Soopuisniidul õides? Veel osaliselt on. Kuremõõgaga ei ole mul lood ehk kõige paremad. Hiiumaal teda looduslikult pole, nõnda ostsin kunagi kolm mugulat ja istutasin sinna maha. Need elavad ja üks neist on isegi päris kena puhmikukese kasvatanud. Kuid tuttavalt saadud seemnelaadungiga läks nihu. Külvasin nii 5 aasta eest seal kõik kohad täis, ilmus palju tõusmeid, ent paraku ei jäänud need püsima. Niisiis kolm gladiooli mul puisniidul on, üldsegi mitte loodetud suurt gladioolivälja. Aga abiks nemadki. Muide, kuremõõk on suht raske pildistusobjekt, suure klõpsimise peale vaid paar fotot tuli enamvähem norm välja.



Suur rõõm, et lemmelill (Tofieldia calyculata) on täitsa elus ja priske tervise juures. Arvasin, et ta on loim-vesipaunika (Hydrocotyle vulgaris) lopsakusse lämbunud vms. Nüüd oli pikk õisikuvars üles virutanud ja kollane nuiakene paistis juba kaugelt silma. Näpsisin vesipaunikat ümbert vähemaks. Välja ilmus päris mitu lehekestekimpu. Tasapisi puhmakene arenemas! Lemmelill on levikukaarti uskudes Lääne-Eestis täitsa tavaline, samuti Saaremaal. Hiiumaa on aga valge laik. Ei ole see kaunis liik mette siia saarele looduslikul teel jõudnud. Mu taim pärineb Austria seemnete külvist, saadud Riho Teraselt.



Eks õitse muudki värki küllaga, piltegi sai tehtud. Aga et siinset postitust mitte liialt kirjuks ajada, panen sedakorda punkti. Punkt.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Meenutusi Siguldast

  Läinud laupäeval, 4. mail oli üks korralik sõidupäev: Tallinn-Sigulda-Tallinn. Kui põhjarannikul uhas jääkülm tuul, siis seal lõunamaal va...