Metsahenamaa on niidetud, ent vihmapäevad ei lase kuivanud mündi- ja maarjaheinalõhnalist heina kokku panna, vaid muudkui niisutavad neid. Niisiis sunnitud puhkepäevad. Väsinud kerele on seda muidugi väga vaja. Eile ei teinud midagi tarka, kui Aadria õue õitsvate vaadete jäädvustamine välja arvata. Esmalt sain lõpuks ometi pihta sahinlilledele. Nemad hoiavad õisi lahti vaid hommikupoolikul ja keset päeva, pealelõunal juba sulguvad. Sinine sahinlill (Cathananthe caerulea) pärineb Katalooniast ja Provencei'st, seega annab Nõmba Aadria õuele ehtsat vahemerelise niidu ilmet. Liik on lühiealine, ent kuna ma talveks pealseid ära ei lõika, siis on külvist andnud järjepanu uusi taimi. Muide, algselt sain Maretilt Käinast valgeõielise vormi. Selle järglased aga arenevad tasapisi põhiliigi poole tagasi. Päris valget mul enam polegi, on helehele lillakassiniseid, üks päris sinise moodi kah.
Üldiselt valitsevad lilleaasal aga karikakrad ja metsporgandid. Mõlemad on toredad. Metsporgandi (Daucus carota) pidamine nõuab natukese eritingimust. Nimelt tuleb kindlasti lasta vähemalt mõnedel taimedel maha niitmata püsida kuni seemnete valmimiseni. Sest tegu on kaheaastase taimega, kes peab saama seemneist pidevalt uueneda. Tänavusel kidural rohukasvuaastal olen ma suurema osa Aadria õue niitmata jätnud, nii et ka porgandiilu jagub seal üksjagu.
Käes on ka lavendlite õitsemise haripunkt. Nõmbal peaks olema usutavasti liik Lavandula latifolia, vähemalt nii oli 2005 ostetud seemnepakil kirjas. Seega Vahemeremaade madalama vööndi liik kui L. angustifolia. Ometigi vastupidav, ohtralt isekülvitaimi andnud. Õhtupäikseline lavendlinõlv, taustal plaatanipuu - pole mingit vajadust kuskile kuumalaines vaevlevasse Provence'i vms minna! Kodus palju mõnusam.
Vahest kõige enam meeldib mulle seal praegu aga hobumadar (Galium verum). Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niitudel on ta mu jaoks üks kõige-kõigem südasuvine tunnustaim. Lõuna-Eestis kohtab hobumadarat harva. Ja ega mu kodukülaski teda vist ole. Igatahes hulga aastate eest tõin kuskilt loopealselt omale taime ja istutasin vastrajatud klibutaimlasse. Hobumadar kohanes ja kosus. Peagi tekitas omaette kasvukoha Fuji pangamäe harjale. Seal on ta kõige uhkem, tõeline ilutaim. Eks paras umbrohi samas ka, nii et osa võsusid tuleb kivide vahelt välja kiskuda. Aga muidugi mitte kõiki. Hobumadar on looduslähedases aias üks "must be" taim!
Muide, paekivimäelt alla niidule ei ole hobumadar aga senimaani levinud. Ei tea, miks, seal ju kah lubjarikas pinnas ja puha. Kuid ei. Niidul kasvavad hoopis valged madarad. Taga puisniidul elavad aga värvimadarad. Nemad on seal juba maha niidetud, neist mul pildinäidist lisada polegi.
Viimase pildi rakurss sai väegade häste õnnestunud. Sedasi tundub nagu päris ehtne looduslik paepank, igatahes! Kuigi oma pisikeste käekestega ehitatud. Aastal 2006.
Valge madara pilt kah otsa:
Nojah, hobumadara kollase lööb siiski üle üks võõrliik. Nimelt värvi-leetpõõsas (Genista tinctoria). Põõsa oksad ei näi pikaealised, tänavu on jäänud kuivanud harud ikka veel maha lõikamata. Aga põõsas on alati hästi taastunud. No kas pole hull kollane, mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar