Aasta üks suuremaid töid sai tehtud. Tänavu alustasin heinateoga nädalajagu varem, 13. juulil. Ja täna siis finaal. Eks põhivaev oli seal puisniidul vikatitöö. Kuivuse tõttu rohi õige vintske sel aastal, kastekaeru vms ikka andis äsada, vikat pidi kogu aeg hästi terav olema.
Rohukasv oli tänavu mõistagi tagasihoidlikum kui mullu. Ikka kuivuse pärast. Muidugi, ega saagikus ei ole siin oluline, peaasi on puisniidumaastiku hooldus. Teistpidi jama tuli hoopis siis kui heinad maas: lõpuks need muidu taimestikule nii vajalikud sajud. Mis tähendas aga juba krõbikuivaks saanud heina märgumist. Ning Tagapuisniidu lõpuniidused jäid üldse roheliseks, jõudmata kuivamiseni.
Kuna tulevaks nädalaks lubatakse üha sadu ja sadu, siis tuli nui neljaks niidus kokku saada. Keskmetsavälu ja metsatee rohi ning Tagapuisniidu varjukamate paikade maikellukeseline rohi sai lihtsalt metsa minema visatud. Säärast asja juhtus mul siin esmakordselt, muidu on ikka ilmadega vedanud. Paar kuivemat päeva võimaldas Soopuisniidu ja langiserva heina siiski enamvähem kuidagi (ehkki tükati ikkagi nätske) kolme väiksesse kokka saada. Need lähevad talvel põletamisele.
Aga jah, enne vihmu oli hein ikka täitsa hein, lõhnas maarjaheina ja iseäranis mõnusalt mündi järele. Nüüd aga... Hüva, töö on tehtud, niidimets korras ja edaspidi võib sealsest ilusast maastikust lihtsalt rõõmu tunda.
Muuseas, see niitmine on tükati paras täppistöö. Jätan seal hilisemaid õitsejaid kasvama. Näiteks vesikanepi. Jah, tõin selle umbrohu kunagi omale Lääne-Hiiumaalt täitsa vabatahtlikult. Saare idaosas Eupatorium cannabinum'it ei kasvagi, lähim leiukoht Määvli taga soosaarte servas. Seni pole vesikanep veel laamendama hakanud. Mõnel aastal olen õitsenud varretipud ära noppinud, et vältida seemendamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar