2016. aasta elu esimene ja seni viimane reis Inglismaale sai tehtud eeskätt hankimaks lõunapoolkera taimede seemneid. Üks UK paremaid lõunapoolkera liikide kollektsioone asub Wakehurstis. Mõistagi on sealne kliima pehmo, üldsegi mitte võrreldav Hiiumaaga, esiti saare keskel asuva Nõmbaga. Ent ühtteist katsetada ikkagi tasub. Toonasest seemnelaadungist läks mõndagi aiataha, see tähendab, et kui ka tärkasid, siis ei jäänud siin ellu. Näiteks vürtskoorepuu (Drimys winterii) on siin ilmselgelt lootusetu. Mõne talve kuidagi hingitsesid, ent ei nad puitunud korralikult ega midagi. Lännu.
Lõunapöökide edenemisest või mitteedenemisest kirjutan ehk hiljem. Siinkohal aga juttu kahest liigist.
Eucryphiad on üks iselaadne perekond Cunoniaceae sugukonnas, jänesekapsalaadsete seltsist, peamiselt igihaljad ilusad õitsvad põõsad-puukesed. Ainsana on heitlehine ja ehk kuidagigi meil mõeldav Tšiili vihmarikastest metsadest pärit Eucryphia glutinosa. Imetillukestest seemnetest kasvatasin mõne taime, kellest nüüdseks alles neli tükki. Jah, nad on ellu jäänud, ent väga väikesed ja kipuvad tagasi külmuma. Ega neist vist ikka miskit suurepäralist tule... Aga ikkagi loodan! Siinkohal suurima eukrüüfia taime ülesvõtted Nõmba metsast:
Hoopis paremini käib aga maailma kõige lõunapoolsema okaspuuliigi käsi. Wakehurstist sai korjatud ms ka Fitzroya seemneid, neist ei tulnud midagi üles. Kuid Pilgerodendron uviferumi seemned idanesid. Mitu talve potitasin taimi talvel jahedas siseruumis. Lõpuks istutasin maha. Kasvukoha valik oli hoolega valitud. Valgusküllases männikus niiskes lohus, kus aga hea drenaaž. Kasvupaiga katsin samblapolstriga. Kannatamatult istutasin sealt pisitaimekesi ka mujale, ent kõik need hukkusid. Alles on vaid need seal lohus, 17 taime. Nädala eest sinna kaema minnes täitsa üllatusin: kõrgemad juba üle vaksased! Kusjuures seni pole ühelgi talvel neil mingit kahjustust esinenud. Tundub uskumatu loona. Eks millalgi peab hakkama pilgeripuid sealt hõredamaks istutama. Ainus võimalus on sedasama nõokese jätku nende jaoks korrastada. Kodumaal kasvab ka lausa soodes, ent meie kliimas poleks liiga märga ehk mõtet toppida.
Pilgeripuu areaal ulatub 40st kuni 54 lõunalaiuskraadini, eeskätt sademeterikkas Tšiilis, veidikese ka Argentiina poolel. Väidetavalt ulatub levila Tulemaani, selle Tšiilile kuuluvasse ossa. Puu kasvukuju on kitsassammasjas justnagu 'Stricta' küpressil. Ka vanad, kuni 20 kõrgused puud on ikka taolise kiitsaka võraga. Nii et üks omapärane tegelane igatepidi. Ka okastik on täitsa iselaadne. Siinkohal pilgeripuud Nõmba metsas 11. juulil 2023:
Siia otsa aga pilt Nõmba pilgeripuude esivanemaist Inglismaal 2016. aasta oktoobris. Paremal paistab Fitzroya, kelle seemned ei idanenud. Ja olgu lõppu ka artikkel, mis ilmus HLs "Wakehursti eksoodid" sarja neljanda osana.
Ette jäi rühmadena istutatud Lõuna-Ameerika peamiselt igihaljaid lõunapööke. Et lugejat vähem tüüdata, loetlen siinkohal üles vaid nende nimed: Notofagus glauca, N. nervosa, N. dombeyi, N. alessandrii, N. obliqua ja N. x leonii. Viimane hübriidliik eristus teistest kahvatuhallide tüvedega lõunapöökidest oma punaka-lillakalapilise koore tõttu, ümarad lehed meenutasid aga pööki.
Huvitav põõsaspuuke on Eucryphia glutinosa. See Kesk-Tšiili vihmametsadest pärit liik on oma perekonnas ainus heitlehine ja kõige külmakindlam. Sulgjate läikivate lehtede vahel puhkevad veidi kibuvitsa meenutavad kollase südamiku ja nelja valge kroonlehega õied võivad arvatavasti õige pilkupüüdvad olla. Nüüd paistis leherohelusest vaid mõni ilmetu pruunjas kupar, mille muidugi ahnelt ära noppisin. Olin ju Inglismaale tulnud eeskätt seemnejahile!
Silmale avanes õhtupäikses kümblev kitsas org, traktor põhjas rohuaasal ukerdamas. Oru taustal turritas oma oksi tšiili araukaaria. See isepäine ürgne okaspuu on Euroopa soojemas osas haljastuses teada-tuntud. Minu peatähelepanu köitsid aga läheduses sootuks haruldasemad okaspuud. Näiteks viieteistkümne jala kõrgune puuke, soomusjate okastega võrsed omapäraselt rippu. Tegemist on fitsroiaga (Fitzroya cupressoides). Kodumaal Tšiilis ja Argentiinas kannab ta nimetust alerke. Vähesed röövraietest pääsenud puud olla kuni 3000 aasta vanused ja suursugused 150 jala ehk 50 meetri kõrgused isendid. Väliselt meenutavad nood hiidsekvoiasid ja nii kutsutaksegi fitsroiat ehk alerket ka Lõuna-Ameerika mammutipuuks.
Samas fitsroia kõrval sirutus üles kadaka moodi sammasjaid okaspuid, okkad aga iseäralikult paksud. Need on pilgeripuud (Pilgerodendron uviferum). See on kogu maakera kõige lõunapoolsem okaspuuliik, mille levila ulatub lõunas kuni Tulemaa saarteni. See kodumaal hiidkadaka moodi sihvakas puu ei taha Euroopas hästi edeneda, kuna nõuab ühtlast jahedat ookeanilist kliimat. Inglismaal kasvab pilgeripuu paremini jahedate suvedega sajuses lääneosas. Wakehurstis edenemine on erandlik, kuna siin on Kagu-Inglismaa sajuseim piirkond.
Nii pilgeripuud kui fitsroia pudistasid ohtralt valminud seemneid, lausa nõudes kaasa korjamist.
Üks tore okaspuuke jäi seal veel ette: Saxegothea conspicua. Pärineb temagi Tšiilist ja kuulub ürgsesse kivijugapuuliste sugukonda. Välimuse poolest on ta nagu lühikeste ja peente okastega jugapuu.
Taas kohtasime vürtskoorepuid (Drimys winteri). Neid piklike rodo moodi lehtedega igihaljaid magnooliate sugulasi. Siin jagus neid lausa paarikümne jala kõrguse võsana, kujult liigile omaselt üsna sammasjad. Üks isend oli täis sinimustjaid marjakobaraid. Ahnitsesin neidki kaasa. Ehkki liigi levila hõlmab Ameerikat troopilisest Costa Ricast Tšiilini, taluvat areaali lõunaotsast Tulemaalt pärit puude järglased 20 miinuskraadi. Seega Hiiumaa jaoks napilt liiga külmaõrn, ent katsetada tasub sellegipoolest. Võiks arvata, et lumealuse igerikuna võiks vürtskoorepuu meil siiski elus püsida?
Ja lõpuks nägime sealsamas ära ka kaselehised lõunapöögid (Notofagus betuloides). Siin olid nad terve saluna ja oma 30 jala kõrgused hästi edenevad puud. Pisikesed tumerohelised igihaljad lehed lõid õhulisi mustjana näivaid võrakoonuseid. Just seesama liik loob Lääne-Tulemaal liustike taustal igirohelisi metsi, manades silme ette kummaliselt elava pildi sellest, milline võis Antarktika välja näha enne lõplikku jääkilbiga kattumist.
See koht siin oli nüüd mu jaoks nagu reisi tipp. Kuldses õhtupäikses tumendas lõunapöögisalu, servas helerohelises lopsakas lehes vürtskoorepuud. Just sellist kooslust võib kohata lähisantarktilisel Tulemaal, maailma kõige lõunapoolsemates metsades. Oleks väga tahtnud selle puudetuka meeleolu endasse pikemalt lasta, ent kell oli armutu, peagu pool kuus ja kell kuus pannakse Wakehursti suur park kinni. Kogu oru vastaskülg jäi meil üldse käimata. Kiirustasime minekule.
Väravast väljas, tekkis mure, kuhu enne pimenemist telk üles lüüa? Läheduses oli üks väike karjavärav kutsuvalt poikvel ja silt teatas, et tegu on rekreatsioonialaga. Olid pingid-lauad suurte niiduserva tammede all. Küllap on seal varemgi telgitud? Ses mõttes tekkis seos Luua dendropargiga, kus on olemas ametlik telkimisplats.
Tammejuurtel ja niiduki eest kaitsva võrkaia servas rohetas iileksihakatisi. Olime ju ikkagi iileksite kodumaal, kus see meile eksootiline igihaljas puu on tavaline võsapuu."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar