Moonid on ühed imelikud lilled. Siginevad ei tea kust. Hea küll, looduslikud liigid veel küll. Nad on aeda tulnud juba aastate eest. Arvatavasti tegu põldmooniga (Papaver dubium). Aga ehk on ka liivmoon (Papaver argemone) siin esindatud. Polegi neid täpsemalt uurinud. Lasen lihtsalt elada oma elu ja seemendada. Liivakaslubjases kiviktaimlas lavendlinõlval ja metsaaia liivasusskünkal, kus isegi viigikaktuse jaoks on liialt kuiv ja lahja, ent moonid saavad hästi hakkama.
Tänavu suvel ilmutas end aga sootuks teistsugune moon. Aadria õues, mullu tehtud lapikesel, kuhu külvasin musta tuhkpuud. Mulda tõin sinna kõrvalt metsa alt. Tuhkpuud esimesel aastal ei tärganud. Küll aga põlluumbrohte, näiteks harilik piimalill. Ja kaks mooni. Algul ei pööranud ma neile suuremat tähelepanu. Kui aga õitsema pistsid, siis aga küll. Säherdused topeltõielised, nagu väiksed pojengid. Ja lehed varrel täitsa isemoodi.
Ju tegu unimooni ehk oopiumimooniga (Papaver somniferum). Eesti aedades kasvatatakse neid ammusest ajast, igasugu sorte kah. Kuidas aga siia sai? Hüva, emal aastate eest oli peenras üks moonisegupaki seemnete külv. Aga seda maja juures, kümneid meetreid eemal. Ja hiljem pole nende sarnaseid aias enam näha olnud. Kuniks nüüd äkiste plaks kohal. Tõesti nagu ilmutus.
Pildistasin neid moone 20. juuli ennelõunal. Selgus, et viimasel momendil. Sest juba pealelõunaks olid moonid kõik õielehed maha poetanud. Muidugi jätan taimed püsti, lase küpsetavad seemneid ja poetavad laiali. Ehk siis tulevikus saab neid kauned "pojengimoone" taas siin näha. Karikakardega koos mõjuvad nad eriti uhkesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar