Heinaaeg on kõikse raskem aeg aastas mu jaoks. Metsateed ja välud ning taga päris korralik puisniidutükk, kõik vaja kord aastas vikatiga üle käia. Trimmerit ma ei armasta. Vikatiga on kõva rassimine küll, ent ei mingit müra ega tehnikaga jändamist.
Tavaliselt olen alustanud kusagil 20. juuli paiku, ent tänavu juba 13. juulil. Et siis saab ehk pisut lõdvemalt võtta, puhkepäevi sekka. Kaks päeva vehkisin, täna ongi puhkepäev. Võtsin hoopis fotoka ja tegin puisniidul väikse sessiooni. Justnimelt liblikate pärast, jutu juurde oli pilte vaja. Ma pole varem tähelepanu pööranud, milline liblikapidu sealsetel soo-ohakatel (Cirsium palustre) käib. Täitsa võrdväärne aia lavendlinõlvadel toimuvaga! Aias alles lavendlid hakkavad õitsemist alustama, ent puisniidul on ohakad juba pikalt õitsenud, esimesed viljatutidki tekkinud. Mis tähendab seda, et neid maha niites saavad nad taas seemneid külida ja soo-ohakate ohtrus jääb niidul tulevikuski kestma. Ega ma soo-ohakast suuremat pea, on üks üsna ilmetu udjakas, vahel isegi üle mu pea, vaat et 7 jala kõrgune, tänavu küll kuivuse tõttu madalamad. Aga et liblikad soo-ohakate järgi nõnda hullud on, see on tore vaatepilt. Arvan, et tänavu niidan ennem muud alad ära ja jätan ohaka-aasa viimaseks. Jätku nektarit, liblikad!
Liblikate tundmises olen ma väga andetu. Valitsevad seal oranžikad tipitäpilised laperdavad tegelased. Arvasin algul, et luhatäpikud, ent peale mõningast uurimist ilmnes, et siiski rohetäpikud (Argynnis paphia). Noh, tore tuttavaks saada!
Puisniidu hein on tänavu tükati üsna kidur, ent niitmata siiski ei saa. Mis kõrrelised seal aga kõik on, mnjah... Kastikuid ja kastekaera ma tunnen, lubikat muidugi ka. Eile avastasin sealt paar uut jussheinatutti lisaks. Aga see udupealine rohi, mis seal valitseb? Ei tea. Tarnade vahet tegemine on mu jaoks palju lihtsam. Kõrrelised on miskipärast nii keeruline teema.
Mu jaoks tundmatud kõrelised...
Mõne aasta eest Loja seemneist külvatud harilik härghein (Melampyrum nemorosum) on puisniidule püsima jäänud. Igal heinaajal üritan mõned taimed niitmata jätta, et nad viljuda ja seemneid külvata saaksid. Härgheinad on üheaastased taimed, sestap iga-aastane seemendamine on järelkasvuks väga oluline. Eestis on harilik härghein väga tavaline, ent Hiiumaal levib vaid mõnes paigas, rohkem idaservas. Nõmbal teda ei olnud, sestap siia naaberkülast introdutseerisingi.
Ahjaa, alpi nurmikad (Poa alpina) vohavad puisniidul kah uhkesti. Eesti loopealsete haruldus, leiukohti pigem jääb vähemaks. Mu taimede algupära on Lasnamäe Paeväljalt 2020. aastast. Nüüdseks on nad kividevahelise kruusapeenra täitnud. Kas aga ka mujale puisniidule tungivad? Saab näha...
Alpi nurmikad (Poa alpina) tunnevad end Hiiumaale toodult vägagi hästi, paljunevad isekülviga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar