Rohekas õõskeel (Coeloglossum viride) kipub Eestist ära kaduma. Lätis teda pole üldse, Leedus miski neli viimast taime ja Eestis on valdavas osas kadunud. Alles on vaid kaks elujõulist populatsiooni. Üks Viru-Jaagupi lähistel ja teine Matsalus. Üleeeile kargas pähe, et mina tahan selle liigi siiski ära näha. Olen tunamullu otsinud lootusetult Paopest ja Vohiaiult. Paraku on õõskeel üsna kindlalt Hiiumaal välja surnud. Nii kahju, et ma sajandivahetusel selle liigi vastu huvi ei tundnud, toona vohas Vohis lausa põlvekõrgune taim!
Nõndaks, Matsalu koht sai neti andmeil välja nuhitud ja teele! Lihulas ühines minuga Erko ja olidki Oh ja Ah jälle matkal nagu muiste. Tuudilt pidime jala astuma hakkama, õhtuse bussini oli veel 5 tundi aega. Prooviks hääletasime. Pole peale rotti covidit enam hääletanud. Sekka botaniseerisime. Taamal paistis sinav järv, ent see osutus sootuks rukkilillepõlluks. Ja tee ääres pruunitas parasiitne suur soomukas (Orobanthe elatior).
Õõskeele niiduni oli ligi 13 km, ilmselgelt ma enam nii pikki matku hästi välja ei vea. Ja pealegi, siis oleks puruväsinuna jõudnud kohale ning siis veel hakata niitu läbi kammima... Aga, imede ime - üks möödavuhisenud auto peatus ja vuras tagasi. Naisterahvas, auto tuubil kraami täis. Pagasnikus kraam ja lilled, sees kassipuur (tühi) etc. Võttis veidi pakkimist, aga Oh ja Ah kõigi oma suurte seljakottidega sisse end pressisid. Ja viidi ekstra meid Matsallu. Jee, kohal! Vaade eesootavale niidule:
Suur ja lai rannaniit, andis ikka seda läbi kammida. Näed, seal taamal paistab Ah. Abiks oli meil küll kaart seiremarsruutidega. Aga ikkagi. Kõndisime ja kõndisime, esialgu ei mingeid õõskeeli. Oli aga natukese käoraamatuid, ranna pool muguljuuri (Ah nägi seda liiki elus esmakordselt!), paar sõrmkäppa, toredasti kärbesõisi. Ja viljunud pääsusilmi ja õitsvaid haisvaid jooksjarohte ning värvierksaid kukesabasid. Eemalt paistnud kadakatukad osutusid aga halli lepa võsadeks. Uskumatu petukas.
Muguljuur ehk Herminium monorchis.
Kärbesõis ehk Ophrys insectifera.
Haisev jooksjarohi ehk Ononis arvensis.
Harilik kukesaba ehk Lythrum salicaria.
Lehmakari märkas meid ja hakkas ligi pressima. Põikasime üle künka, millel hulk kivirahne. Peagi oli üks veis end kivikuningana sinna tippu krooninud. Meie aga nuhkisime ja otsisime. Lootus hakkas kaduma. No 2020 oli siin ju lausa 260 õõskeelt. Jah, vahepeal kaks viimast aastat on olnud nirud, kuivad kevadsuved. Aga no mõni võiks ju ikka olla. Muidugi lisa värk see, et õõskeel on kohutavalt maskeeruv taim, rohekas-pruunikas, peites end muu taimestiku sisse. Samas oli rohttaimestik siin madal ja tükati hõre, no võinuks ometi paista miskit....
Tähelepanu kippus hajuma. Kablutasin ilusate käoraamatute poole kui selja taga Ah hüüatas, et see vist on. Kas tõesti?? Jah, seal tema oli. Üks õõskeeletaim, nii pool jalga ehk 15 cm kõrge, leheotsad juba koltumas. Troonis seal mättakese otsas. Just see mätlik vööde rannast veidi eemal ja nõlva jalamil ongi just peamine õõskeelepaik seal. Oi kuis me ta ümber kügelesime ja teda pildile saada üritasime! Kohutavalt raske modell, peab ütlema. Minu pildid jäid enamuses udujad ja valede värvidega, sest pilvealune valgus oli väga halb ja üldse kippus aparaat sest maskeerumismeister-orhideest n-ö mööda vaatama.
Rohekas õõskeel ehk Coeloglossum viride ehk Dactylorhiza viridis.
Näh, ei saanud selfitamata kah. Hüva, üritasime edasi otsida. Ühele poole ja kui lehmad eemale liikunud, siis seni läbi käimata nurgas ka. Aga silm kippus tõesti liiga nüriks jääma ja jalg töntsiks. Ja nii jäigi meie esimeseks ja ainsaks õõskeelega kohtumiseks seesama üksik taim. Jah, me ei kamminud täielikult seda niitu läbi, aga ometigi olime seal tunde, nii et päris pealiskaudsuses meid süüdistada vast ei saa. Egas midagi, niidult minema. Sadama varjualusesse tähistama. Kuniks helistati ja käoraamatlased ehk kaks käpagurut teatasid, et tulevad meid premeerima. Siin oleme ootel, klõpsasin Ah'ist pildi:
Tulidki. Kummalegi preemiaks üks õlts. Ja oli lühike, ent huvitav ja intensiivne vestlusring seal. Muuseas küsisin, miks ikkagi tehti õõskeelest sõrmkäpp, nõnda et pole enam Coeloglossum viride, vaid Dactylorhiza viridis? Ilmnes, et tegelikult on õõskeel sõrmkäppade n-ö esiema, on neist kõige iidsem. 11 miljonit aastat ei ole taimemaailmas ehk palju, ent orhideede puhul ikka kõva sõna. Noo, kui ürgorhidee, siis tõusis selle väärtus mu silmis mühinal! Ja nõnda oleks pidanud kõik Dactylorhizad ümber nimetatama Coeloglossumiteks, kuid et neid nii palju või mis see põhjus oligi, läks paraku vastupidi. Ja kahjuks kipub õõskeele käpp viletsalt käima. Kas on kliima soojemaks ja kuivemaks muutumine süüdi? Sellal kui nt Norra mägedes ja Soome loodenurgas Käsivarrel vohavad õõskeeled murdu. No ega me nüüd ometi viimast Eesti või Matsalu õõskeelt näinud? Vaevalt muidugi. Virumaal tundvat ta end ühel puisniidul hästi, sekka ilmub kuskil juhuleiuna välja suisa teede ääres. Aga säärane tühjus Matsalus on ikka murettekitav.
Kuid vähemasti see üks õõskeel päästis päeva. Tähistamised tähistatud, kobisime torni magama. Sest öö tuli vihmane, ei olnud tahtmist telki hakata ligundama.
