Jahtides soovalku ehk Malaxis monophyllos't

 Jätkuks jaanipäevasele Tallinna Raku metsa tulutule soovalgu otsingule võtsin eile ette jahi Hiiumaa pinna peal. Siin saarel on ainulehine soovalk (Malaxis monophyllos) väga haruldane. Taas on leitud taime Kõpu lõunarannikult, peamiselt kasvab teda aga vaid Pihla soo idaservas (kahes kohas max 6 taime) ning Kukka soo lõunaserva soometsades (max 18 taime). Otsustasin Kukka kasuks. Vana ratas sai välja aetud, kummid õhku täis ja asusin Tubala kaudu pedaalima. Õige pea olin Kukka Silmaallika juures:

Võtsin esmalt ette idasuuna. Põikasin Kukka soo servagi. Väga lirtsuv, botastes jalad said kohe märjaks. Nojah, polnud viitsinud kummikuid pakiraamil kaasa vedada. Ubalehtede seas paistis käoraamatuid ja sooneiuvaipu. Kunagi olen soos näinud ka kärbesõit, seal peaks leiduma ka soohiilakat.

Lubjarikkas põndakumetsas jäi ette tumepunast neiuvaipa ning rohekaid käokeeli. Veidi allpool pruunika pesajuure kuivanud varsi ja laialehine neiuvaip. Ka kahkjaspunast sõrmkäppa. Seda juba päris niiskes soometsas. Üllatas võimas osjastu. Ilmselt peaks see olema konnaosi (Equisetum fluviatile), ehkki see liik seostub pigem mitteokslikuna ja otse veekogudes kasvavana. Igatahes ägedad osjatihnikud olid:

Kuid ei mingit soovalku. Eks sa otsi seal nõela heinakuhjast... Ja üldse kippus see soomets üle viskama. Raske liikuda ja sääseline ja üldse. Kuigi liigid on seal ägedad. Näiteks soosõnajala (Thelypteris palustris) padrik:

Hoidsin omastarust suunda üha läände ja lootsin peagi jõuda teise alani, kust soovalku on leitud. Kuid soomets võib vägagi eksitav olla. Kõndisin ja kõndisin, olles omastarust juba ei tea kui kaugel, kui läbi ette sirutuva orhideederohke soolaigu lirtsutades jõudsin... täpselt oma ratta ja Silmaallika juurde tagasi! Nojah. Metsast välja ja väike istumine Teomeeste leivalaual. On selline omapärane kivi otse vana maantee ääres. Nagu näha, eriti rõõmsatujuline ma polnud, sest seni ei ainsamatki otsitavat soovalku.

Nõndaks. Uuele katsele, seekord lääne poolt. Jälle nõlvast alla ja peagi otsaga soometsas. Tunnistan ausalt, see oli eriti vastumeelne mets. Kubinal verejanulisi sääski ja edasiliikumine vaevaline, kohati peagu võimatu. Mudanätsikud segiläbi kõrgemate mätastega, millel ringutavad kuivanud oksaräga ette kuused. Aga siis, otse ees... SOOVALK! Jee. Fikseerisin aja. Täpselt 3.17 peale lõunat vööndiajas mina esmakordselt elus seda liiki orhideega kohtusin. Täitsa rõõm tuli peale. Üritasin sääskedega võideldes taimest mõnd talutavamat pilti saada. Kümnete kaadrite seas mõni ka enamvähem õnnestus. Soovalk ise on kole tagasihoidlik, see isend ligi vaksapikkune. Tuules liikuvad päikselaigud libisesid üle tibatillukeste õitega õisiku, pannes need hetkeks helendama. Tegelikult omamoodi võluv ja lausa ilus on soovalk siiski! 

Üritasin veidi edasi trügida ja veel soovalku leida, ent tulutult. Allpool kiskus mets lopsakalt osjaliseks, sellist keskkonda see käpaline ehk ei taha, pigem vähema taimestikuga ala? Igatahes üheks ja ainsaks see soovalku mul seal jäi. Aga piisas täiesti sellestki, päev oli vägagi korda läinud. Ragistasin metsast välja ja tegin veel ühe endli, seekord rahulolevama ilmega:

Ja ega's midagi. Jälle sadulasse ja kodu poole, Nõmmba, väntama. Nüüd tahaks tegelikult ka Pihla soost soovalku otsida. Näis, kas võtab selle retke ette...