Virgiinia kadakas (Juniperus virginiana) on Põhja-Ameerika idaosas üks hästi tavaline puuliik. Valguselembene, samas pinnase suhtes vähenõudlik, nagu meie harilik kadakas ehk Juniperus communis. Kusjuures, Kanada Suure järvistu loopealseil, Ontario, Erie ja Huroni järve äärseil alvaritel, kasvavad koos nii virgiinia kadakas kui meie oma harilik kadakas. Luues kokku vaatepildi, mis meenutab Euroopa mediterraanseid lubjakiviseid saari (seal aga kasvavad hoopis koos Juniperus oxycedrus ja J. phoenicea). Kui vahemereline punane kadakas on laiuvaokkaline nagu siinne harilik kadakas, siis Juniperus phoenicea on soomusvõrseline. Just täpselt nagu on seda ka Juniperus virginiana. Välimuselt annaks virgiinia kadakaga asendada siin põhjamaal külmahella vahemere küpressi ehk Cupressus sempervirensit.
Kahjuks ei ole virgiinia kadakas siinmail absoluutselt mitte populaarne. Varasematest aastakümnetest ehk kuskil väga harva on teda olemas, ent nüüd on kaubandusest seda põhiliiki saada täiesti lootusetu. Aina pakutakse mõttetuid madalukesi sordikesi, nagu 'Grey Owl' või muud säärast. Miniaedadesse sobivad, aga võiks siiski ka suureks puuks kasvavat virgiinia kadaka põhiliiki pakkuda. Seda paraku ei ole. Ja nagunii ma sordikesi-tordikesi üldse ei armasta, eelistan põhiliike. Kust aga seda õiget virgiinia kadakat saada?
Üks võimalus oleks pistokstest paljundada. Helsingis Kumpula dendraariumis nt üks põhiliigi puu kasvab. Kuid ei ole ma väga vilunud vegetatiivne paljundaja, Pealegi, okaspuude pistoksad nõuavad omaette oskust. Ja varsti poole sajandi vanuseks saades olen kaotanud oma kannatliku ettevaatava meele. Tahaks kohe saada ikkagi istiku, mitte hakata kuskilt pistoksi või veel vähem seemneid jahtima.
Nõnda tuli taaskord abiks Tšehhis asuv Tropiku puukool. Oli see nüüd juba kuues kord või vms, kui sealt septembris tellimuse ette võtsin. Ikka nende virgiinia kadakate pärast. Taaskord üks lootusetult ahvatlev ettekääne tellimiseks, ühtlasi siis võtsin juurde ka muud eksootikat. Muu saabunud kraam on Eestis täiesti katsetamata, ent seda enam huvitav. Virgiinia kadakas peaks aga meie kliimas olema täiesti vastupidav. Taluvat -40 kraadi pakast, seega võib vabalt istutada valgusküllasele avamaale, nagu see liik nõuab.
Eile saabus lõpuks pakk koju, siia Kesk-Hiiumaale. Jälle väga hoolsalt pakitud, lõhnavate, suve meenutavate õlgedega polsterdatud. Tegin õlgede eemaldamise järel pildi:
Ladusin potikesed uute eksootidega välja trepiastmele:
Liigid: Juniperus virginiana, Quercus hemisphaerica, Notholithocarpus densiflorus ning liaan Bignonia capreolata 'Tangerine Beauty'. Lehtpuud-liaani istutasin ümber suurematesse pottidesse, neid nääpse ei julge talve eel avamaale maha panna.
Neist Quercus hemisphaerica, USA idaosa liik, peaks olema suhteliselt külmakindel, taluvat kuni -26 miinuskraadi. Kodumaal talihaljas. On lähedane igihaljale loorbertammele, ent taluvat kuivemat kasvupinnast. Mu jaoks meenutab küll väga Quercus salicifoliat, kes siin on aastaid elus püsinud, ent üllatavalt külmaõrnaks osutunud. Eks näis, mis selle liigiga saab. Muide, potis oli kaks istikut, ühel säilinud ka tõusmest jäänud tõru. Väga pisikesed on ikka selle liigi tõrud...
USA idaosast pärit bignoonialiaan taluvat kuni -24 miinuskraadi, kodumaal soojemas areaaliosas olla talihaljas. No näis, mis sellest saab. Liaanidega pole mul õnne olnud, ainus, kes siin hästi vohab, on luuderohi (Hedera helix). Luuderohi siin muideks on oma harjumuspärase sügisese õitsemiseni jõudnud.
Veelgi kahtlasem tundub Notholithocarpus densiflorus. Tema külmataluvuseks annab Tropik -22. Väga vähe, võiks arvata, et õrnem isegi igihaljast vahemerelisest iilekstammest. Aga proovida siiski tasub. Seda enam, et see söödavate tõrudega igihaljas tammede lähedane puu on mind paelunud aastakümneid. Üks väga väheseid igihaljaid lehtpuid, kes muuseas koos kohaliku maasikapuuga kasvab Põhja-Ameerika Vaikse ookeani lähiste kõrgekasvulistes okaspuumetsades. Aga õrn ta näib, tundub, et isegi pehmekliimalises Tšehhis saanud talvega pihta, tekitades nüüd kaks haruhakatist:
Aga kõige peamised mu jaoks on ikkagi virgiinia kadakad. Nemad istutasin eile Moosese heinamaa ehk Arkansase aia nurka juba kuu eest valmis märgitud kohtadesse maha. Valgust seal jagub, muld on liivakas ja hea drenaažiga, ehkki nüüd sajulisel aastal istutades üsna vettiv tundus siiski olema. Hoolas, nagu olen, sättisin neile nääpsukestele samblavaibad ümber, et kaitsta juuri võimalike talvekülmade eest.
Hetkel näevad need virgiinia kadakad välja nagu meie harilikud kadakad, ehk küll sinakamatoonilised. Tegelikult on see turritav okkalisus sellel liigil noorusvormi tunnuseks. Edaspidi moonduvad arenevad võrsed soomuselisteks. Nagu tegelikult enamusel maailma kadakatel kombeks.
Eile istutamisjärgses pilvitamises ei tulnud pildid head välja, sestap täna ennelõunal varitsesin parajat hetke kui sügisene madal päike valgusvihke neile virgiinia kadakatele heitis. Jõin seal oma hommikust rohelist teed ja tegin hulga klõpsakaid. Sekka ka vaate pingilt uute virgiinia kadakate juurest Moosese heinamaale ehk Arkansase aia poole. Vaates vasakult paremale: Magnolia tripetala, Liriodendron tulipifera, Taxodium distichum. Ehk siis varimagnoolia, tulbipuu ja soosekvoia:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar