Eile sai tehtud aasta viimane heinategu. Kodumetsas, kus on mõned välud, veidi puisniidulik, ent pigem siiski lihtsalt metsas olevad niidetavad lapikesed. Koht on omapärane järsk üleminekuala. Kõrgemal maal on sookailuline rabastuvailmeline männimets. Nõlva jalamilt kulgeb vana kraav ning nagu noaga lõigatult on sealt edasi olud hoopis erinevamad. Valdavalt kuusemets, kuhu siginevad looduslikult sarapuud ja tammed. See viitab pinnase suuremale viljakusele ning siin pole taolist paksu happelist kõdukihti. Kunagi oli seal paras tihke padrik. Valdasid paakspuud. 2017. aastal hakkasin seda võpsikut lahti raiuma. Esmalt seepärast, et üldse pääseks läbi tagapool olevatele kodupuisniitudele. Ühtlasi kujunes aga alale tore metsapargilik maastik.
Hooldus on seal üsna lihtne, kord aastas käin vikatiga üle ja koristan niiduse. Viimasel kahel aastal on see töö jäänud hiljapeale, mullu lausa 9-10. oktoobrisse. Loomulikult niidus heinaks ei kuiva sel ajal enam. Nii riisun selle märjalt kokku ja ladestan silma alt ära kuskile kuuskede taha kuhja. Niidust ei tule palju, sestap miskeid hiigellademeid ei kogune.
Keskmetsale annavad ilme sealsed niiöelda teed. Neist piki kraavi kulgeb Idatee, sellel kerkisid varem muistsest kraavist kuhjatud liivakünkad, mis ära tasandasin.
Märksa maalilisemana näib Puisniidutee. Kunagine metsatehnikaga sisse sõidetud kaarjas kulgemine, mille roopaid pisut tasandasin. Tee nimi tähendab seda, et see viib puisniidule. Ehkki on lühike jupats, jõudes samas Suurele Liivateele. Igatahes Puisniidutee vaade siinkohal:
See kaitstud metsakeskkond pakub võimaluse kasvatada igihaljaid õrnu eksootilisi puittaimi. Kuna mul koduaias sellist veidi parema pinnasega, samas kevadpäikse kõrvetuse eest varjatud kohta pole, siis olen sinna istutanud üht-teist õrnemaid värke. Ega nad enamasti just ülemäära voha, välja arvatud sirmbambus, kes mul üle pea visanud. Tegemist on Fargesia murielae ja F. nitida hübriidiga, viimaselt on ta pärinud mustjat värvi kõrred. Vaated bambusega ja bambuselatvadele:
Üksvahe oli mul seal lausa neli liiki osmatuseid, igihaljad õlipuuliste sugukonna põõsad. Nendele koha tegemiseks pidin kände juurima, see oli ikka tõsine töö. Paraku on osmantused ikka vägagi hellikud. Osmanthus heterophyllus suri 2024 talve paljaskülma järel üldse välja. 2021 sinna kolitud Osmanthus x burkwoodi oli juba eelnevalt põdev, viimased karmid talved on ta ülemised harud hävitanud, aga ehk see maadjas põõsas siiski aja jooksul kosub:
Osmanthus armatus esimene taim mul hukkus, ilmselt talvise liigvee tõttu. Nüüd uuem taim miskipärast aga on na hale, miks, ei tea. Pildil on ta madala kuslapuu (Lonicera pileata) taga:
Vahest vastupidavaim osmantustest on Edela-Gruusiast pärinev Osmanthus decorus. Istutasin ta sinna Keskmetsa 2022 kevadel. Järgmine raske lumega talv murdis taime kahest harust ühe. Viimane talv võttis latvu tagasi. Siiski on mul temasse miskipärast usku. Plastjaid pakse lehti metsloomad õnneks kah eriti ei söö, ehkki natukese üritavad. Niisiis Osmanthus decorus:
Üks huvitav tegelane on pajulehine tuhkpuu (Cotoneaster salicifolius) Üle 10 aasta eest Tšehhis korjasin ülepea igihaljalt põõsalt vilju. Seemikute kasv on olnud väga aeglane. Üks hakkab siiski tasapisi ilmet võtma:
Üks väga tore Hiinast-Jaapanist pärit tammeke kasvab seal ka: Quercus phillyreoides. Seda peetakse maailmas üheks külmakindlaimaks igihaljaks tammeliigiks, taluvat probleemideta -24 kraadi. Kaks talve on ta seal väljas olnud. Tänavu talve kõige pakaselisema aja oli ta osaliselt lumega kaetud. Hilistalve päike teda seal ei kahjustanud. Kasv on suht aeglane, aga eks me näe kuis edaspidi. Niisiis Quercus phillyreoides:
Külvipeenras kasvab seal Henri kuslapuu igihaljaid liaane, pole ma neid veel osanud kuskile ümber istutada. Ja on Berberis gagnepainii, üks igihaljastest kukerpuudest. Pildil esiplaanil pole aga miski tarn, vaid hoopis igihaljas Liriope muscari sort. Kaks talve on seal üle elanud, praegu sügisel peaks olema õitseaeg, ent ju ei tule ka sel aastal sealt miskit.
Järgmise pildi esiplaanil on Persea palustris. Igihaljas loorberiline, avokaado perekonna liige. Väidetavalt taluvat see USA kaguosast pärit liik kuni -23 kraadi, olla külmakindlaim oma perekonna esindaja. Nojah, siin on ta maani külmunud, isegi mullusel väga pehmel talvel. On küll suiti väikse võsukese taastanud, aga ega tas isegi vist põõsakest siin ikka saa.
Heitlehistest võõrliikidest on seal hulk tselkvaid (Zelkova schneideriana). Aga ikka liiga aeglane on nende kasv seal. Midagi jääb vajaka. Ilmselt suvist päiksepaistet?
Eile peale niitmist ja rohu koristamist läksin sinna Keskmetsa kohe tagasi. Tegin mõned ülesvõtted ja korjasin lehter-kukeseeni (Craterellus tubaeformis). Oeh, nüüd näen, et on hoopis lehter-torbikseeneks ümber nimetatud. Mida iganes. Maitsev on tema igatahes. Üks väga väheseid seeni, mida tunnen ja korjata julgen.
Ja lõppu üks klõps endast ka seal Keskmetsa välul:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar