Krookuste aeg

 Ei saa krookustest üle ega ümber. Lumi- ja märtsikellukesed on justkui need A ja O, aga krookuste värvirõõm paelub isegi praeguses mu deprelises seisundis. Käisin neist mitu hommikut mööda, viimaks istusin pingikesega nende juurde maha, et oma hommikune roheline tee seal ära juua. 

  

 

                               Crocus chrysanthus 'Cream Beauty'

        'Blue Pearl', arvatavasti Crocus sieberii sort, koduaia krookustest kõige esimene õidepuhkeja

Needsamad krookused on ju tegelikult aina igal kevadel nähtud. Sibulad torkisin seal sauna taga hiigelelupuude naabruses mulda 2006 septembrikuus. Esimestel kevadetel tundus see "Teletupsumaa" nagu muinasjutt, aga eks inimene harju kõigega. Kuid päris lõpuni siiski ei harju. Ja hea on, et ei harju... Selline märtsikuine julge lilleilu mõjub siiski jätkuvalt uskumatuna. Päiksepaistes avali õied kubisesid mesilastest. Näljastena sõeluti seal õielt õiele. Kusjuures, need krookuseõied lõhnavad imeliselt. Täna ei pidanud ma isegi nende juurde käpuli laskuma, et nina õite ligi pista. Ei, hea aroom kandus sõõrmeisse isegi niisama pingikesel istudes. 

  

  Crocus sieberii 'Tricolor'. Ilmuvad alati väga äkiste, saavad paraku tavaliselt öökülmadest kahjustada, hetkel veel õnneks täies ilus.

                         Crocus vernus 'Jeanne d'Arc'

Paraku hakkavad hiigelelupuud seal aina enam laiutama ja osad krookused ähvardavad sedasi varju jääda. Teisalt positiivne on see, et sinna lubjaklibumaale pole kõrval tohutut hävitustööd teinud vesirotid veel viitsinud uuristada. 

                        Tegelikult on tavaline lumikelluke ikka kah väga lummav...