Raske talv on seljataga. Peaks kirjutama olnud ilmast ja kahjudest, aga ei taha seda kohe mitte. Pikk külm, põdrad-kitsed ja eriti vesirotid on mõjunud aiaasukatele tükati laastavalt. Parem millestki meeldivamast. Eile võtsin puisniidul ette mulluste heinte põletamise. Kolm kuhja heinu oli, vedasin käruga kõik Soopuisniidu kesksele välule. Seal maa vesine ümber, tuleohutus eelkõige! Lõke lõõmas vägevasti, pilte aga ei teinud. Täna vaid kustunud tuleasemest klõpsaka:
Lisaks lõikusin kuivanud siberi iiriste pealseid seal. Raiusin juppideks ja vedasin ära langenud kaseronte. Lõikusin oksi. Koristasin langenud risu. Ning kõige lõpuks kukkusin juga parandama. Juba 2015 ehitasin sinna Porsaojale paekividest joa, algselt oli see vaat et jalakõrgune. Tasapisi vajus aga aina madalamaks. Samas kujundasin sinna ajapikku terve kiviktaimla, viimase uhke lihvi andsin 2020. aastal. Istutasin sinna mitmeid subarktilisi taimi ja nimetasin paiga Lappi aiaks. Septembris 2020 nägi see välja selline:
Praeguseks näeb see tõttöelda lausa masendav välja, väga umbrohtunud. Mõned sinna istutatud taimed on siiski alles. Ja eks see uus ülesvoolu kokku klopsitud juga näi kuidagi ajutise moega. Aga kõrgus vast 5 tolli ja siliseb alla joakurgu erodeerumise pidurdamiseks pandud paeplaadile. See joakese taaselustamine tegi mulle täitsa rõõmu, igatahes enam kui mitmed kevadlillekesed.
Üldvaade endisele Lappi aiale. Eks seal rohimisega saaks ju midagi päästa. Nüüd vaid katkusin siit-sealt vähemaks:
Aga jah, tore, et ühtteist istutatud taimestikust on seal säilinud. Korralikku rohimist ei julgegi praegu ette võtta, sest alpi nurmikad, mis sinna istutasin, on end külvanud siia-sinna ja hetkel kulupruuni staadiumis on n-ö umbrohukõrrelistest raske eristada. Subarktilistest taimedest on peale Salix lanata ja ühe teise pajuvitsakese alles drüüas, samuti rohe-raunjalg. Aias Karbon-kiviktaimlas rohe-raunjalg hääbus, sinna jagatud taimed on aga õnneks täitsa elus.
Asplenium viride & Dryas octopetala
Ja täitsa rõõmustav, et seal joaoru järsakul on endiselt alles soldanellid. Soldanell on mu meelest ütlemata pirtsakas taim. Siiski on mul temaga olnud rohkem õnne kui alpikannidega. Suviti tahtvat nad püsivat niiskust, talviti aga kardavad liigniiskust. Sestap soovituslik istutada järsakule, just nagu nad mul seal ongi. Soldanellid on osalt küll taandarenenud, teisalt aga paistab ilusaid ümaraid igihaljaid lehti, on end järsakul allapoole külvanud ka:
Eks neil ole muude taimede konkurentsi kõvasti. Kõrrelised ja piipheinad ning kevadel ilmub sinna kubinal lodukannikesi. Siiski on nad vapralt vastu pidanud. Ehk näeb millalgi maikuus õisigi. Soldanellid meeldivad mulle väga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar