Viimased kaks praktikapäeva Tallinna botaanikaaias sai nüüd viimaks tehtud. Paraku oli see juuninädal hirmus vihmane, sestap sokutasin end esmalt kasvuhoone kaitsvasse varju.
12. juuni. Helle Dikkeri käe all päev. Kohe alustuseks anti mulle päris kole ülesanne: mõrvata rooshibisk (Hibiscus rosa-sinensis). Seal mu veebruaris rajatud džungliraja kõrval. Oleks võinud juba toona maha võtta, aga otsustati edasi lükata ja siis nüüd. Kui täies õies. Ilus sort (sordinime ei teata), õied kollaka alatooniga punaroosad. Tosin õit, hulk nuppe veel tulemas. Aga ei, maha võtta. Kurblik, kuid tegin südame kõvaks. Lõikusin juppideks, õieokstest kimbu tegemisest loobusin, sest õied ei seisa kaua, ja siis takkapihta juurisin põõsa välja. Kõik vedasin üleukse vihmasesse õue äraviskamiseks. Sama sordi taim on siiski potis olemas.
Veel sai natuke juuritud ja pinnast kobestatud mujal džunglis, et uutele taimedele kohti vabastada. Pealelõunal tegin niiöelda turbapeenart. Palmi alla filodendronile koht. Kuna palmijuured maapinnal laiali, siis nende vahele polnud istutada võimalik. Nii saagisin turbapätse pooleks, saagisin vinklid ja panin paika. Tekitatud taskusse kobedat mulda ning filodendron sai uude kohta istutatud. Vast see visa taim saab seal hakkama ning kukub mööda paljast palmitüve üles turnima.
Kuna ekskursioone vihmase ilma tõttu tungles justnimelt kasvuhoonetesse, siis ega seal rahvamassis midagi rohkemat teha saanudki. Uitasin niisama kasvuhooneis, muuseas tiir subtroopikas, kuhu ma praktika ajal olen jõudnud põgusalt vaid paaril korral. Huvitav, et Cephalotaxus harringtonii on seal kah kasvuhoonetaim. See peaks tegelikult olema vägagi perspektiivne peajugapuuliik meil ka avamaal, kuna levib põhjas Hokkaido saareni välja.
13. juuni. Anu Kauri käe all. Lõpuks ometi sajud lakkasid ja ees ootas eredapäikseline päev klaarsinise taeva all. Esmalt sain ülesandeks USA idaosast pärineva laialehise ebajasmiini (Philadelphus pubescens) põõsa korrastamise. Anu ütles, et ebajasmiinidel on midagi viga. Hea küll, see põõsas on vana ka juba, kuid ikkagi, kipuvad kuivetuma. Eriti, muide, vene sordid, välja arvatud 'Pamjat Lenina' vms. Hehhehh. Selle ebajasmiini põõsa all nokkimist oli ikka peagu terve ennelõuna. Noorenduseks tervet põõsast maha võtta pole hea mõte, kuna kõrval kurb kogemus teise liigiga. Tüükale lõikamise järel peagu hävis, vaid hädiseid võsukesi on tulnud.
Lisaks oli operatsioon Aleksander Niine vabastamine. Paekivimüüril on mälestustahvel botaanikaaia maastikukujunduse etc autorile. Sai delikaatselt deutsiate oksi kõrvaldatud, et tahvel välja paistaks. Delikaatsema töö tegi Anu siiski pms ise, ma lõikusin põõsast kuivanud oksi.
Pealelõunaseks tööks oli kollapõõsa (Xanthorhiza simplicissima) juurimine. On selline poolde reide kuni peagu puusani põõsas. Huvitavaks teeb tema kuulumine tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda. Palju neid puitunud tulikalisi meil ikka kasvatada saab, elulõngu vaid. Ning siis seda põõsast ka. Looduslik levik mainest Floridani, kasvab eeskätt liivastel jõekallastel. Indiaanlastel oli ravimtaimeks. Ning kollastest juurtest saab lõnga ja riide värvi. Õied on tal tegelikult kah omamoodi huvitavad. Pisikesed tumelillakaspunased pikk-kobarad. Kõik ju tore, aga see juurevõsumine on ilge tal! Tehti ülesandeks kõrvalt aedhortensia alt ta eemaldada. Proovisin, kuid asi osutus võimatuks. Hortensiate juured on pindmised, kollapõõsa juured põimuvad aga altpoolt. Kiskusin ka katkusin palju sain, muist lihtsalt lõikasin pealsed maha.
Seda põõsast peab kasvatama kohas, kus laialt saab ümber niita. Kuigi ma juurevõsulisi põõsaid üldse ei armasta, võtsin siiski mõned väljaroogitud taimetükid kaasa. Kodus oma Arkansase aeda istutasin võimalikult eemale teistest puudest-püsikutest. Aga karta on, et tungleb üle heinamaa-aia, nagu askleepiaski seda teeb...
Ja oligi mu praktika sellega läbi. Vaatasime Anuga veel huvitavaid puid-põõsaid, millest siinkohal pikalt juttu teha ei jaksa. Kuldvihmad on võimsaks läinud seal, nii rasvased ja pikkõisikulised. Vahet sai teha: Laburnum alpinum lehed on teravatipulised, L. anagyroides lehed ümartipulised. Viimane on külmahellem kui alpi kuldvihm, seega meil vähelevinud.
Tamarix parviflora hakkab õitsema. See liik, mille omalegi sain. On õrnem kui T. ramosissima. Sestap vahepeal käis puukoolis vms poputamisel. Mullu talv võttis põõsa räigelt tagasi. Aga ta on just huvitav liik, levib looduslikult muuseas Kreetal
Ja lõppu kaesin juudapuulehikuid. Cercidiphyllum japonicum on kõrgekasvulisem, tüved rõmelised. Isastolmukate jäänuseid paistis.
Seevastu Cercidiphyllum magnificum on poole madalam, põõsjad seal pigem. Tüved siledad. Lehed aga palju suuremad, ümaramad, ikka parajad larakad! Ja metsikult viljunud. Siit pärinevad ka minu õilsad judapuulehikud, tänavu esmakordselt õitsesid. Kuigi väiksekasvulisem, meeldib õilis juudapuulehik mulle siiski enam. Nii ägedad lehed on tal!
Ja suur Cornus controversa õitseb. Ja Notofagus antarctica, kuigi nii kidur ja osalt isegi kuivetunud, on tihkelt vilju täis. Ja Asphodeline lutead möllavad õitseda ja.. Kuid seda loetelu võiks jäädagi siin jätkama. Aitab seks korraks küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar