Lehelanguseaeg

 Hommikul aeda teed jooma minnes vaatas vastu täielik dekoratsioonide vahetus. Järsku, paari päevaga, on kõik nii kollaseks värvunud. Sekka punakaid toone kah, ent vaid näpuotsaga. Tõttöelda on mu jaoks see puude värvumise ja lehelanguse aeg üpris masendav. Ilus ju küll, aga kuidagi nii vängelt kaduvusega lehvitav, et-et-et... Tegelikult ma hingan kuidagi kergendatult, kui kõik need, kes peavad lehed maha loopima, on lõplikult raagunud. Siis saab ümbrus kuidagi oma tasakaalu tagasi, rahuneb maha. Jäävad raagus võrad, igihaljad okaspuud ja lehtpõõsad, roheline rohi ja sammal. Iseenesest mulle november täitsa meeldib, kui on soe ja lumetu. Siis see hämarus ehk n-ö kaamos üldsegi ei morjenda, peaasi, et ei tuleks veel külma ja lund. Eks näis, kuis tänavu. Igatahes, oma tundmustest hoolimata, tiirutasin aias ringi ja üritasin neid värve ja kaduvat lehestikku pildile püüda. Siinkohal mõned näited.

Ülikiire kasvuga mandžuuria pähklipuu (Juglans mandshurica) on päris kena sügisvärviga, ent kohutavalt raske modell. Pilvise ilmaga jääb pildile tume käkk, korraks näitas heledamat pilve vahelt, siis midagi sain klõpsatud.

Jaapani vaher (Acer japonicum) on mu lemmikuim neist kämmallehtedega vahtraliikidest. Paraku mul nad siin erilist sügisvärvi ei tee, kipuvad kohe pruunistuma.

       

Rocki pihlakas on mul juba ligi 20 aastat, ei meeldi talle vist tiigiäärne lubjane muld, kasvab väga aeglaselt. Kollaseid vilju pole senini teinud. Aga sügispuna on ilus igal aastal.

Väga läänesaartelik vaade: kollendav pooppuu (Sorbus intermedia) ja luuderohused (Hedera helix) männid.

Veel üks läänesaarte looduslik lill: soo-piimalill (Euphorbia palustris). Muljetavaldav rohttaim, justnagu põõsas, meenutab veidi Kanaaride puispiimalilli.

Pärsia tammel (Quercus macranthera) on mõnikord vägagi punav sügislehestik, ehkki seda värvi jagub väga üürikeseks.

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia). Tselkvad on mu lemmikud...

                  Kaukaasia tiibpähklipuu (Pterocarya fraxinifolia) omamoodi värvumine.

Harilik kastanipuu (Castanea sativa) on aga veel täiesti suveroheline, mõned siilid on okstel kah. Kõrvaloleva kastani võttis see talv aga jälle maani maha. Nii et täistuumseid kastaneid ei saa siin niipea...

Bulgaaria Kostist kaasatoodud Hartwissi tamm (Quercus hartwissiana), see ürgne tammeliik, keda peetakse hariliku, kivitamme ja karvase tamme n-ö esiemaks.

                         Prantsuse vahtra (Acer monspessulanum) koltumine...

Tuliastla (Pyracantha coccinea) 'Red Column' kubisev viljumine, nii et lehti pole kohati ollagi. On sirgunud mul üle pea. Viimase paha talve elas uskumatult hästi üle, isegi lehed säilisid osaliselt haljana! Taga vasakul paistab Platanus x acerifolia. Tänavu üpris vara hakkab lehti pruunistama. Mis on aga hea, valmistub juba aegsasti talveks.

                                               Sügisastriõied valgepöögiheki taustal.

Vaade topiaaraeda. Esiplaanil väikselehine jalakas (Ulmus parvifolia). Kauguses kollendab tulbipuu.

Nõndaks, aga aitab nüüd küll kah. Ega siis saa kogu aeda siia üles toppida.

Vihmapäeva klõpsakaid Arkansase aiast

 Sajune päev. Kuurirõdul teed juues jäi pilk peale punerdavale tutsakale sealsamas Moosese heinamaal ehk Arkansase aias. Juba meelest läinud, et piiskenelas sügiseti nii uhkelt värvub. Järgneval vihmavahel, juba uute tibadega küll, tegin seal temast paar pilti. Ja ühtlasi klõpsasin siis ka ühtteist samast naabruskonnast lisaks. Ja ilma mingit tarka juttu tegemata lükin need nüüd siia. 

Kolmetine piiskenelas (Gillenia trifoliata), ei ole enelas ega põõsas, hoopiski rohttaim. Kuulub roosõieliste sugukonda, kitsamalt Amygdaloideae alamperekonda. 

Napaea dioica on ilusate kämamljate lehtedega rohttaim kassinaeriliste sugukonnast. Olen need ise seemnest üles kasvatanud.

Sügisastritest (Symphyotrichum novi-belgii) kõige ilusam mu meelest on see lillapunase õieline. Sordinime ei tea. Taamal paistab tulbipuu ja Amorpha fruticosa veel haljas põõsas.

Tulbipuu (Liriodendron tulipifera) lehestik on kollaseks värvunud. Paremal paistavad mõned Taxodium distichumi oksakesed, ka neil on hakanud suveroheline kaduma. 

Tähttamm (Quercus stellata) võib ehk tulevikus sirgudes imelist sügispuna pakkuma hakata. Praegu veel pisike, alles istutatud, lehed ei ole veel liigiomaselt sopilisehõlmalised.

Must tamm (Quercus nigra) on veel täiesti roheline. Soojemas kliimas olla osaliselt talihaljas, siin küllap mitte, iseasi kuis meite kliimas üldse hakkama saab.

Rudbeckia õitseb ikka veel. Moosese heinamaal ta kidub, ent peenrasse jagatult on ilusti edenenud, ehkki suvist kuivust absoluutselt ei talu. Nagu näha, on peenar rohimata. Üleüldse oleks aias vaja ilgelt rohida, aga karta on, et enamus istutusalasid lähevad hooldamatuna talvele vastu...

Pildikesi pontose tammedest

 Nõndaks, uued eksoodid on maha istutatud. Ja tänasel vihmasel päeval olen jätkuvalt pontose tammede (Quercus pontica) lainel. Uurin erinevaid materjale selle reliktse liigi kohta. Mitu allikat väidab, et olla üldse väga vanapärane tamm. Ühtlasi otsisin üles mõned reisipildid, ikka pontose tammedega seotud. Jagan neid ajaviiteks siia ka.

Arvatavasti mu esmakordne tõelisuses pontose tammega kohtumine juhtus 17. oktoobril 2019 Kopenhaageni-Hörsholmi vahel Charlottenlundi liigirikkas dendropargis. Sealne tamm oli väga tihedalt harunenud, kolmemeetrine põõsas:

Juba kaks päeva hiljem sai kohatud juba vägagi korralikku täiskasvanud pontose tamme, seda Kopenhaagenis Bispebjergi kalmistul. Üsna liigi maksimumi kanti, ehk siis 8 meetrit kõrge ja paras lai mütakas. Kuni 10 tolli pikkused lehed olid värvunud kuldpruuniks. Ja maas vedelesid tõrud! Suure õhinaga kukkusin neid korjama, sellal klõpsas Erko pildi, kus ma seal, tagusment püsti, uuritan.

Paraku jõudsin tõrukorjel suurte punaste tammede alla välja. Ptüi, vale kraam! Ei olnud see aasta pontose tõrude aasta. Mulluseid saledamaid poolkõdunenud tõrusid oli näha küll, küllap selle ponticumi omad. Nii et ei saanud ma toona palavalt igatsetud pontose tamme tõrusid. Muide, Tropic.cz kodulehel (https://eshop.tropik.cz/13ju8y6w/Dub-cernomorsky-Quercus-pontica-d2913.htm) on kirjas, et Euroopas kipuvad pontose tammed hübridiseeruma hariliku tammega: Quercus x hickelii. Seda vormi hinnatakse päris kõrgelt, aga ikkagi see pole see... Lisan veel mõne pildi tollest ägedast pontose tammest sealt Piiskopimäe kalmistult:

Järgmine kord pontose tamme näha oli 4. mail 2020 Tartumaal. Sain sealt Liina Timmermanni vahendusel kätte iseoma pontose tamme istiku! Rõõm oli suur. Esialgu olin lootusrikas. Siinkohal pildike pontose tammest Nõmbal 2020. aasta suvel:

Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, järgnesid tagasi külmumised. Eriti tugevad kahel viimasel talvel. Poogend küll võsub uuesti, ent nüüd on selle lehed nagu mingid kapsalatakad. Vaade suvest 2023:

Järgmine kord üht suuremat pontose tamme näha oli mullu suvel Kölnis, täpsemini 9. augustil 2023. Kuigi kõrgust 6 meetri kanti, oli ta seal selline sale ja äbarikuvõitu, mitmed harud ära saetud, osadel okstel lehestik kollakas, latv kuivanud. Üheks niru oleku põhjuseks on ilmselt küljelt ja ülevalt peale laiutav punane tamm. Pontose tamm on ju aga teadagi väga valgusenõudlik. Kaks vaadet Kölnist, ühel mõõduks Märt juures:

Nõndaks. Ja nüüd siis on saabunud Tšehhimaalt kaks pontose tamme, tõrud areaalist, Kirde-Türgist. Tunduvad olema kaheaastased, ehk siis mullu tärganud. Muide, seal Tropikus oli, siis kui ma tellisin, 30 pontose tamme istikut, tänaseks on alles jäänud viis. Kuum kaup. Aga ega Euroopas ju naljalt kuskilt n-ö puhast ponticat kätte saagi, pole ime, et lähevad kui soojad saiad. 

Üleval pildil Quercus pontica'd Nõmmba saabumise päeval 27. septembril ja alumisel paika istutatuna 30. septembril:

Mõlemad istikud said topiaaraia serva, kus on kerge künkake, mis hoiab talviste nõrgvete eest. Koht on üsna avatud, nagu sellele liigile meeldibki. Taga kõrguv Abies concolor ehk hall nulg ei jõua neid vast niipea ahistama. Suvise põuaga peab neid pontose tammekesi ilmselt sekka kastma, kuniks nad juured sügavale ajavad. Pontose tamme mullaeelistuse kohta on andmed erinevad. Üks netileht väidab, et on lubjanõudlik, teine aga kirjeldab neid Gruusias Bakhmaro kandis kasvavat happelisel mullal. Niisiis arvatavasti pH ei mängi selle tammeliigi puhul erilist rolli. Põhiline, et ei oleks mingit pinnase liigvettimist, rääkimata üleujutusest. Niisiis, eks näis. Loodan neist seal heinamaanukas igatahes väga palju. Ehk läheb selle liigiga nüüd ometi õnneks.