Nüssa ja kaks ambrapuud

 Tänavu on lehtede värvumine ja lehelangus kuidagi varasem. On oktoobri lõpp ja pöögid juba pruunistunud, tavaliselt pigem sel ajal peaks uhkeldama kuldses sügisvärvis. Ja Castanea sativa on kaotanud oma rohelise suvekuue. Küllap vahepealsed oktoobri miinushommikud andsid varakult puudele signaali. Edaspidi küll taas soojad päevad, isegi kuni +13 kraadi, ent nüüd oli juba otsustav talveks valmistumine vääramatult käes. 

Üht aia uhkeimat värviküllust pakkus nüssa (Nyssas sylvatica). Ta on mu üks lemmikumaid. Soetatud 2013. aastal. Lubjakas pinnases oli väga õnnetu, ent metsaaeda kolituna hakkas edenema, on nüüdseks 3-4 m vahelise kõrguse saavutanud. Puu on natukese külmaõrn, tavaliselt saab ladva tipp kahjustada, mistap kipub kasvama haruliseks, Olen neid ära lõiganud, et soodustada ühetüvelist kasvuvormi. Sestap natuke kõver ta on, aga tühja sellest. Nüssa läikroheline lehestik on mu meelest vägagi kena vaadata. Ja püsib kaua haljas, veel 16. oktoobril oli nõnda:

                                 Nyssa sylvatica 16.10.2024, veel üsna suveroheline.

Kuid juba vähem kui kahe nädala pärast leidsin eest oranžkollendava puu. Lausa pillavalt hõõguv rüü temal! Kuna puu ei saa seal peagu üldse päikest, siis lehepunerdust ei teki, kuid ka selline hiilgamine on tase omaette. Fotod paraku ei suutnud tõelisust hästi edasi anda...

           Nyssa sylvatica 27.10.2024. Juba järgmisel päeval riisus tuul puu üsna hõredaks.

                                                    

                                             

                                             Nyssa sylvatica loojangupäikses 29.10.2024

Väga hinnatud sügisvärviga on ambrapuud. Nõmba kahest ameerika ambrapuust (Liquidambar styraciflua) on alles üks, saadud 2013. aastal. Kasv on olnud stabiilselt hea, tagasikülmumisi pole nagu üldse vist olnud, kõrgust 4 meetri lähedale Ta püsib tavaliselt üsna haljas oktoobri lõpuni. Tänavu 14. okt veel rohetas, ent nüüdseks on värvunud. Tõsi, nüssa hiilgavat kulda tema ei paku. On selline kirjum, ladvas näeb ka punaseid lehetähti.

Liquidambar styraciflua 14.10.2024

                                Liquidambar styraciflua 27/28.10.2024 Kesk-Hiiumaal

                                          

                              

                         

                    

                                            

                                        Liquidambar styraciflua loojangupäikses 29.10.2024

Paraku pildistamisega oli üks igavene vaev. Miskipärast jäi see ambrapuu piltidel kuidagi plass või lausa tume kogu. Üritasin nii ja naa, tuunisin nee ja noo. Kuniks lõpuks näkkas loojangupäikse paistel häid kaadreid. Lisan mõne nende näite pläsadele otsa.

                                   Liquidambar orientalis 14.10.24 Kesk-Hiiumaal

                                    Liquidambar orientalis 28.10.2024 Kesk-Hiiumaal

                                                  

                                   Ida-ambrapuu ehk Liquidambar orientalis 29.10.2024

Lehti on punakaks hakanud toonima idaambrapuu (Liquidambar orientalis). Tema on mul veel alla rinna pikkune. Aga see on ülimalt kõva sõna, et see kümne aasta eest Rhodoselt tillukese seemikuna toodu on siin põhjalas nõnda vastupidavaks osutunud. Viimased kuus talve on väljas mahaistutatult kasvanud. ja isegi viimane tõmblev külmalainega talv ei teinud talle häda. Eks ma ole sellest idaambrapuust siin varemgi kirjutanud, aga ega kordamine paha ei tee. Saati kui uusi pilte siinkohal lisatud sai.

Sügis Kreetal, Omalose platool

Uhke pealkiri sai, nagu oleksingi reisil. Tegelikult ikka siin Hiiu saare keskel. Sügisvärvilisus möllab, sügisesete krookuste viimased õied. Hing hakkab harjuma sellega, et suvehaljus kaob. Mis seal's ikka, loodus käib oma rada. 

Sügisene lehevärvus on jõudnud nüüd ka kreeta tselkvani. Mu lemmikuimale puuvitsakesele seal tiigi taga Aadria õues. Päris kena värv, selline oranžikas, miskite ebamääraste lisavarjunditega. Liigi päriskodus, Kreetal, Omalose platool, ei tea kuis seal, kas sealsed suured tselkvapuud kah juba sügisvärvides? Vast ehk mitte veel nõnda. Oleneb muidugi kui niiske või põuane suvi seal on olnud ja üldse. 

Siin Nõmbal kasvav Zelkova abelicea on üks maailma põhjapoolsemaid. Mahedate talvedega Norra lääneranniku vastu muidugi ei saa, kreeta tselkvaid kasvab näiteks Bergeni botaanikaaias, 60. põhjalaiuskraadil. Nojah, see selleks. Igatahes üllatav, et esimese siinse talve elas see puuhakatis nõnda edukalt üle. -21 kraadi ei teinud vähimatki häda. Tõsi, uue aasta kasvud tulid väikesed. Aga kui korralikult juurdub, siis loodetavasti hakkab edenema. 

Ega siin pikka juttu polegi mõtet heietada, tahtsin lihtsalt mõne täna klõpsatud foto üles panna. Reliktsest puuliigi esindajast, kelle päriskodu asub kaugel lõunamaal, Kreeta saare mägedes, neist maailma kõige suuremad ampelitsia-puud ehk kreeta tselkvad Omalose platool. Omalos sai 2016. aasta kevadel mu armsaimaks kohaks sel saarel, üldse vist enim hinge läinud kohti kõigilt mu reisidelt. 

Mu koduaia Omalos piirdub praegu vaid selle tselkva ja kahe väikese Pyrus spinosaga. Berberis cretica külv kahjuks ei tärganud. Ahjaa, tilluke Quercus coccifera hingitseb siin ka. Ja maikuus puhkevad loodetavasti taas Omalose tulbid (Tulipa bakeri). 

Lehelanguseaeg

 Hommikul aeda teed jooma minnes vaatas vastu täielik dekoratsioonide vahetus. Järsku, paari päevaga, on kõik nii kollaseks värvunud. Sekka punakaid toone kah, ent vaid näpuotsaga. Tõttöelda on mu jaoks see puude värvumise ja lehelanguse aeg üpris masendav. Ilus ju küll, aga kuidagi nii vängelt kaduvusega lehvitav, et-et-et... Tegelikult ma hingan kuidagi kergendatult, kui kõik need, kes peavad lehed maha loopima, on lõplikult raagunud. Siis saab ümbrus kuidagi oma tasakaalu tagasi, rahuneb maha. Jäävad raagus võrad, igihaljad okaspuud ja lehtpõõsad, roheline rohi ja sammal. Iseenesest mulle november täitsa meeldib, kui on soe ja lumetu. Siis see hämarus ehk n-ö kaamos üldsegi ei morjenda, peaasi, et ei tuleks veel külma ja lund. Eks näis, kuis tänavu. Igatahes, oma tundmustest hoolimata, tiirutasin aias ringi ja üritasin neid värve ja kaduvat lehestikku pildile püüda. Siinkohal mõned näited.

Ülikiire kasvuga mandžuuria pähklipuu (Juglans mandshurica) on päris kena sügisvärviga, ent kohutavalt raske modell. Pilvise ilmaga jääb pildile tume käkk, korraks näitas heledamat pilve vahelt, siis midagi sain klõpsatud.

Jaapani vaher (Acer japonicum) on mu lemmikuim neist kämmallehtedega vahtraliikidest. Paraku mul nad siin erilist sügisvärvi ei tee, kipuvad kohe pruunistuma.

       

Rocki pihlakas on mul juba ligi 20 aastat, ei meeldi talle vist tiigiäärne lubjane muld, kasvab väga aeglaselt. Kollaseid vilju pole senini teinud. Aga sügispuna on ilus igal aastal.

Väga läänesaartelik vaade: kollendav pooppuu (Sorbus intermedia) ja luuderohused (Hedera helix) männid.

Veel üks läänesaarte looduslik lill: soo-piimalill (Euphorbia palustris). Muljetavaldav rohttaim, justnagu põõsas, meenutab veidi Kanaaride puispiimalilli.

Pärsia tammel (Quercus macranthera) on mõnikord vägagi punav sügislehestik, ehkki seda värvi jagub väga üürikeseks.

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia). Tselkvad on mu lemmikud...

                  Kaukaasia tiibpähklipuu (Pterocarya fraxinifolia) omamoodi värvumine.

Harilik kastanipuu (Castanea sativa) on aga veel täiesti suveroheline, mõned siilid on okstel kah. Kõrvaloleva kastani võttis see talv aga jälle maani maha. Nii et täistuumseid kastaneid ei saa siin niipea...

Bulgaaria Kostist kaasatoodud Hartwissi tamm (Quercus hartwissiana), see ürgne tammeliik, keda peetakse hariliku, kivitamme ja karvase tamme n-ö esiemaks.

                         Prantsuse vahtra (Acer monspessulanum) koltumine...

Tuliastla (Pyracantha coccinea) 'Red Column' kubisev viljumine, nii et lehti pole kohati ollagi. On sirgunud mul üle pea. Viimase paha talve elas uskumatult hästi üle, isegi lehed säilisid osaliselt haljana! Taga vasakul paistab Platanus x acerifolia. Tänavu üpris vara hakkab lehti pruunistama. Mis on aga hea, valmistub juba aegsasti talveks.

                                               Sügisastriõied valgepöögiheki taustal.

Vaade topiaaraeda. Esiplaanil väikselehine jalakas (Ulmus parvifolia). Kauguses kollendab tulbipuu.

Nõndaks, aga aitab nüüd küll kah. Ega siis saa kogu aeda siia üles toppida.

Vihmapäeva klõpsakaid Arkansase aiast

 Sajune päev. Kuurirõdul teed juues jäi pilk peale punerdavale tutsakale sealsamas Moosese heinamaal ehk Arkansase aias. Juba meelest läinud, et piiskenelas sügiseti nii uhkelt värvub. Järgneval vihmavahel, juba uute tibadega küll, tegin seal temast paar pilti. Ja ühtlasi klõpsasin siis ka ühtteist samast naabruskonnast lisaks. Ja ilma mingit tarka juttu tegemata lükin need nüüd siia. 

Kolmetine piiskenelas (Gillenia trifoliata), ei ole enelas ega põõsas, hoopiski rohttaim. Kuulub roosõieliste sugukonda, kitsamalt Amygdaloideae alamperekonda. 

Napaea dioica on ilusate kämamljate lehtedega rohttaim kassinaeriliste sugukonnast. Olen need ise seemnest üles kasvatanud.

Sügisastritest (Symphyotrichum novi-belgii) kõige ilusam mu meelest on see lillapunase õieline. Sordinime ei tea. Taamal paistab tulbipuu ja Amorpha fruticosa veel haljas põõsas.

Tulbipuu (Liriodendron tulipifera) lehestik on kollaseks värvunud. Paremal paistavad mõned Taxodium distichumi oksakesed, ka neil on hakanud suveroheline kaduma. 

Tähttamm (Quercus stellata) võib ehk tulevikus sirgudes imelist sügispuna pakkuma hakata. Praegu veel pisike, alles istutatud, lehed ei ole veel liigiomaselt sopilisehõlmalised.

Must tamm (Quercus nigra) on veel täiesti roheline. Soojemas kliimas olla osaliselt talihaljas, siin küllap mitte, iseasi kuis meite kliimas üldse hakkama saab.

Rudbeckia õitseb ikka veel. Moosese heinamaal ta kidub, ent peenrasse jagatult on ilusti edenenud, ehkki suvist kuivust absoluutselt ei talu. Nagu näha, on peenar rohimata. Üleüldse oleks aias vaja ilgelt rohida, aga karta on, et enamus istutusalasid lähevad hooldamatuna talvele vastu...