Tänavu on lehtede värvumine ja lehelangus kuidagi varasem. On oktoobri lõpp ja pöögid juba pruunistunud, tavaliselt pigem sel ajal peaks uhkeldama kuldses sügisvärvis. Ja Castanea sativa on kaotanud oma rohelise suvekuue. Küllap vahepealsed oktoobri miinushommikud andsid varakult puudele signaali. Edaspidi küll taas soojad päevad, isegi kuni +13 kraadi, ent nüüd oli juba otsustav talveks valmistumine vääramatult käes.
Üht aia uhkeimat värviküllust pakkus nüssa (Nyssas sylvatica). Ta on mu üks lemmikumaid. Soetatud 2013. aastal. Lubjakas pinnases oli väga õnnetu, ent metsaaeda kolituna hakkas edenema, on nüüdseks 3-4 m vahelise kõrguse saavutanud. Puu on natukese külmaõrn, tavaliselt saab ladva tipp kahjustada, mistap kipub kasvama haruliseks, Olen neid ära lõiganud, et soodustada ühetüvelist kasvuvormi. Sestap natuke kõver ta on, aga tühja sellest. Nüssa läikroheline lehestik on mu meelest vägagi kena vaadata. Ja püsib kaua haljas, veel 16. oktoobril oli nõnda:
Kuid juba vähem kui kahe nädala pärast leidsin eest oranžkollendava puu. Lausa pillavalt hõõguv rüü temal! Kuna puu ei saa seal peagu üldse päikest, siis lehepunerdust ei teki, kuid ka selline hiilgamine on tase omaette. Fotod paraku ei suutnud tõelisust hästi edasi anda...
Väga hinnatud sügisvärviga on ambrapuud. Nõmba kahest ameerika ambrapuust (Liquidambar styraciflua) on alles üks, saadud 2013. aastal. Kasv on olnud stabiilselt hea, tagasikülmumisi pole nagu üldse vist olnud, kõrgust 4 meetri lähedale Ta püsib tavaliselt üsna haljas oktoobri lõpuni. Tänavu 14. okt veel rohetas, ent nüüdseks on värvunud. Tõsi, nüssa hiilgavat kulda tema ei paku. On selline kirjum, ladvas näeb ka punaseid lehetähti.
Paraku pildistamisega oli üks igavene vaev. Miskipärast jäi see ambrapuu piltidel kuidagi plass või lausa tume kogu. Üritasin nii ja naa, tuunisin nee ja noo. Kuniks lõpuks näkkas loojangupäikse paistel häid kaadreid. Lisan mõne nende näite pläsadele otsa.
Lehti on punakaks hakanud toonima idaambrapuu (Liquidambar orientalis). Tema on mul veel alla rinna pikkune. Aga see on ülimalt kõva sõna, et see kümne aasta eest Rhodoselt tillukese seemikuna toodu on siin põhjalas nõnda vastupidavaks osutunud. Viimased kuus talve on väljas mahaistutatult kasvanud. ja isegi viimane tõmblev külmalainega talv ei teinud talle häda. Eks ma ole sellest idaambrapuust siin varemgi kirjutanud, aga ega kordamine paha ei tee. Saati kui uusi pilte siinkohal lisatud sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar