Uhke pealkiri sai, nagu oleksingi reisil. Tegelikult ikka siin Hiiu saare keskel. Sügisvärvilisus möllab, sügisesete krookuste viimased õied. Hing hakkab harjuma sellega, et suvehaljus kaob. Mis seal's ikka, loodus käib oma rada.
Sügisene lehevärvus on jõudnud nüüd ka kreeta tselkvani. Mu lemmikuimale puuvitsakesele seal tiigi taga Aadria õues. Päris kena värv, selline oranžikas, miskite ebamääraste lisavarjunditega. Liigi päriskodus, Kreetal, Omalose platool, ei tea kuis seal, kas sealsed suured tselkvapuud kah juba sügisvärvides? Vast ehk mitte veel nõnda. Oleneb muidugi kui niiske või põuane suvi seal on olnud ja üldse.
Siin Nõmbal kasvav Zelkova abelicea on üks maailma põhjapoolsemaid. Mahedate talvedega Norra lääneranniku vastu muidugi ei saa, kreeta tselkvaid kasvab näiteks Bergeni botaanikaaias, 60. põhjalaiuskraadil. Nojah, see selleks. Igatahes üllatav, et esimese siinse talve elas see puuhakatis nõnda edukalt üle. -21 kraadi ei teinud vähimatki häda. Tõsi, uue aasta kasvud tulid väikesed. Aga kui korralikult juurdub, siis loodetavasti hakkab edenema.
Ega siin pikka juttu polegi mõtet heietada, tahtsin lihtsalt mõne täna klõpsatud foto üles panna. Reliktsest puuliigi esindajast, kelle päriskodu asub kaugel lõunamaal, Kreeta saare mägedes, neist maailma kõige suuremad ampelitsia-puud ehk kreeta tselkvad Omalose platool. Omalos sai 2016. aasta kevadel mu armsaimaks kohaks sel saarel, üldse vist enim hinge läinud kohti kõigilt mu reisidelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar