Läinud nädalal võtsin ette pika teekonna Koiva maile. Vihmade kiuste. Oli üks kindel põhjus ka, ent siinkohal jagan vaid lihtsalt pildikesi tollest 2. augusti õhtupoolikust.
Jõudnud liinibussiga Taheva sanatooriumi peatusse, oli seal veel kuiv. Vikerkaar kummus Veskimäelt ning endise mõisa südames tervitasid üllatuslikult paekivist hooned. Eks Devoni dolomiit, Plavinase lade, ilmselt muiste Koivaliina poolt toodud, kui toona kõik see ala ühtesamma Liivimaa kubermangu kuulus. Devoni paealad on Tahevalt vaid miski 5-6 versta kaugusel, seal asub ka mu lemmik Kalametsa kanjon oma paepankade ja jugadega. Sinnani paraku seekord ei jõudnud. Alles kahe aasta eest sai käidud, mis seal's ikka.
Paduvihma elasin bussiputkas üle. Et aga õhtu peale surus, siis polnud aega vihma lõppu ära oodata. Pakkisin seljakoti kilesse, vana poolkatkine vihmavari peakohale ja - teele! Sekka üritasin pildistada Mustjõe lammivaateid. Hein on seal niidetud ja nüüd läikles sootides vesi.
Seal taamal peaks paistma juba Koiva tagused lätimaised männimetsad. Aga sekka põige siinsesse Eesti poolsesse põlisesse männikusse. Alusrindes tammesid. Justnagu Saaremaa Viidumäe Sutru mets. Tegelikult on aga sellised tammega männimetsad Koiva mailgi täitsa tavalised.
Väike katkestus matkakirjelduses... Jätkan juba tagasiteelt. Taas Mustjõe sootide vaateid, Tellingumäe jalamilt. Paistab üksik toonekurg ning terve kari lambaid. Metsapiiril jäi silm kikkapuudele (Euonymus europaeus).
Ronimine Tellingumäele. Oeh, mis toredad on sellised laagriplatsid! Kolid-kraam varjualusesse ja ise sööma-trimpama. Taamal paistis männitüvede vahelt Mustjõe lamm. Kui torni roninuks, näinuks kui peopeal ka Mustjõe ja Koiva jõe ühinemiskohta. Aga no mette ei viitsinud. Parem telk üles panna ja veel niisama mõnusalt tiksuda. Muide, see telk on väga auväärne, üle 20 aasta vana. Kus kõik tema käinud on: Osmussaarel, Vilsandil, Ahvenamaal, Poola pöögirannikul, Balatoni ja Garda järve ääres, Aadria mere saartel, Bulgaarias... Nüüd siis siin Koivamail.
Hommikul väga varane tõusmine, et jõuda esimesele bussile. Stendilt lugesin, et siin nõlval kasvavat liivsibulat ja käokulda. Aga ei olnud aega neid otsima minna. Ja üldse, ega ei viitsi enam päevi, nädalaid rängata, telk seljas. Vanaks jäänud.. Kuid selline põige oli igatahes tore. Pidas täpselt vihmapausi kah, et kuivalt bussile jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar