Jah, taas on käes südame-emajuure (Gentiana cruciata) õitseaeg. Üks kahest Eesti looduslikust emajuurest, kes paraku Hiiumaal looduslikult ei kasva. Ses mõttes jääb siinne saar liigi areaalist napilt välja. Sest ka Soomes ja Skandinaavias teda pole. Muidu ulatub levik Lääne- ja Kesk-Euroopast kuni Iraani ja Kesk-Aasiani.
Ainsa korra olen südame-emajuurt looduses näinud Lõuna-Läänemaal, augustis 2018. Seal loopealsel näisid nad justkui aiast eksinud lilledena. Korjasin toona kaasa ka seemet. Neist on mul nüüd kodusel niidul kolm taime, ent ikka na väiksed, ei mõtlegi õitsema hakata. Eks kuivavõitu pinnas ole kah süüdi. Kuigi südame-emajuur öeldakse olevat põudataluv, siis kasvuperioodil, enne õitsemist, tahab ta siiski parajat niiskust saada. Meie oludes on aga teadagi kevadsuved pigem põuasevõitu.
Ka ostetud taimedest üks ei ole õitsemiseas. See teine aga siiski. Juba on ta varred kahevaksased ehk jalakõrgused (30 cm), uhkemad kui mullu. Avastasin täna, et seesama on kõrvale külvanud ka uue noortaime. Nii et kodunevad siin Hiiu saare peal! Ja see on muidugi rõõmustav.
Ja lõppu ka vaade looduslikule taimele, mu ainsast kohtumisest südame-emajuurtega looduses, Läänemaal, Hanila vallas, augustis 2018:
Sedapsi. Aga tegelikult on juba üsna käes ka siniste emajuurte (Gentiana pneumonanthe) õiteaeg. Nemad kasvavad mul taga puisniidul, kus üritan praegu vihmade kiuste heina niita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar