On juhtunud nii, et senimaani polnud ma elu sees võtmeheinu (Botrychium) trehvama sattunud. Ometi kuu-võtmeheina Hiiumaal kasvab. Maokeeli aga hoopiski rohkem kui küll, neid vohab samas oma koduaiaski siin ja seal. Maokeelelaadsed (Ophiglossales) on põnevad tegelased, sõnajalgadest ilmselt vanapärasemad, kuuluvad ebakeerdlehikute klassi.
Nojah, igatahes eile sai võtmeheintega tutvust sõlmitud. Lõuna-Pärnumaal. Esmalt Sigaste küla naabruses. Sealsed kraavitatud, täisnurga all ristuvad metsateederägastikud on justkui eksitamiseks loodud labürint. Märt on aga kohalik, tema neid kante tunneb ja pealegi oli hõlbus autoga kohale vurada. Ehk siis paika, kus peaks kasvama kummeli-võtmeheina.
Õige sihiots käes, asusime rünnakule. Esmalt niiske samblane kuusemetsane kraaviäär. Ei seal olnud miskit. Seevastu turbasamblasse mattunud kraavi teine külg, kuhu täitepinnasest vall lükatud, oli paljulubav. Esmalt igasugu sõnajalgu: ohtene, naiste-, laiuv, maarja-, mets- ja kolmissõnajalg. Oli kattekolda ja törtsuke ungrukolda. Ning üllatuslikult ka vareskolda. Küllap mets-vareskold (Diphasiastrum complanatum):
On ikka tore kold, mu lemmik! Nagu miski küpressilise oksad maha torgatud, tegelikult muidugi eostaim. Kusjuures ilmselt on see siinne vareskollale täitsa uus leiukoht!
Nõndaks. Edasi. Paraku on sihivall vägagi kuuskedesse kasvamas. Võtmeheinad eelistavad aga üldiselt valgusrikkamaid metsavälusid, sestap nad sealmail enamasti vaid sihtidel kasvavadki. Paiguti tekkis lagedamaid laike, kõrvale, üle kraavi, sigines lagelank. Aga võtmeheinad? Lootus kippus hajuma. Kuid siis, just enne kilpjalapadrikut ometigi ma leidsin. Üpris maskeerunud üheainsa kummeli-võtmeheina (Botrychium multifidum):
Mis tore taim! 23 cm kõrgel varrel eospeamummud veel kollendamas, maapinna lähedal aga nahkjas-plastjas leht. Väidetavalt pidavat selle liigi lehed püsima haljana läbi talve. Pildistasin teda iga nurga pealt, ehkki välja tuli vaid mõni harv foto. Sellal ragistas Märt edasi kilpjalastikku, ent ei leidnud ta rohkem võtmeheinu. Eks ses sõnajalastus oleks neid ka raske märgata ja võib arvata, et kummeli-võtmehein tahab pigem nende ahistusest vabamat kasvukohta. Igatahes siin tema nüüd oli, esimene võtmehein me elus. Ja ainsaks kummeli-võtmeheinaks ka jäi.
Hakkasime tagasi astuma. Mina ikka veel poolavatud sihivalli puurides, Märt aga kuusiku alt. Ning järsku hüüdis, et leidis vist veel ühe. Jah, tõesti! Hoopis suurema ja teiseilmelise võtmeheina. Kuusiku alt paistab ta ilusti silma, sihi poolt aga mitte, jääb kuuseokste varju. No see võtmehein oli puhta hiiglane! Vars tervelt 48 cm kõrge, ehkki eoslad juba kuivanud. Lahmakas leht aga aluselt lausa 20 cm läbimõõdus. Suur, ent pehmem-õrnem kui kummeli-võtmeheina nahkjas. Õigupoolest on siin kõrvuti kaks eosvart ja lehte. Niisiis: virgiinia võtmehein (Botrychium virginianum):
Viirgiinia võtmehein on Eestis arvatud lausa I kaitsekategooriasse, ehkki pole kummeli-võtmeheinast just ülemäära haruldasem. Pärnumaale on märgitud päris mitu leiukohta. Ses konkreetses paigas aga seni mitte. Niisiis liigile täitsa uus leukoht!? Paraku ei saa ma selle avastamise au omastada, leidjaks oli ikkagi Märt. Sellegipoolest klõpsasin seal rahuloleva selfi:
Edasi võtsime suuna Läti poole, Metsepole tasandikule. Sealkandis, ikka Eesti piires, on teada veel virgiinia võtmeheina kasvupaiku. Koht osutus pärapõrguks. Metsalaamade vahel kulgev tee nigelavõitu, truubikohas sisse varisenud, pidime auke kruusaga täitma, et läbi pääseks. Mobiililevi kadus. Kuidagi natukese hirmutavgi oli säärane suur mets. Ja kohutavalt rammus-lopsakas tükati. Kõikvõimalikud salutaimed vohasid, lisaks laanesõnajalgu ja kõrgeid vesikanepeid. Põikasime metsasihile. See jätkus samasuguse lopsakusega, salutähtheinu, seljarohte,tükati nõgesed silmini. Sekka väga rammusaid ööviiuleid ja laialehiseid neiuvaipu, viimastest kõrgeim lausa 113 cm. Ja selle rohttaimestu varjus reetlikud varisenud puud. Oeh. Vahepealseks kosutuseks natukese vaarikaid sai nositud. Vägevad haabade sambad.
Järgmisele sihile. Siin okasmetsa varjus oli taimestik sihivallil tagasihoidlikum. Ikka laialehiseid neiuvaipu sekka. Märt ees, ma järel. Ja siis ma nägin: võtmehein! Ning ringi pöörates silmasin paar sammu eemal koos lausa nelja virgiinia võtmeheina! Oo... Neist kõrgeim tervelt 65 cm. Täitsa gigant. Klõpsisin pilte:
Aga rohkem neil sihtidel ja rägas ei viitsinud trampida. Kopratammi järel kiskus kole vesiseks ka. Tagasi tee peale, Märt sekka korjas kukeseeni. Väljasõit sest metsast tundus kui tsivilisatsiooni naasmine. Ehkki mobiililevi polnud ikkagi ja ees olev kunagine Tuuliku küla on peagu täiesti inimtühjaks jäänud. Ja lõunasse viiv tee lõppes enne Lätit nisupõllus. Aga see oleks vast teine blogiteema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar