Bonnis tekkis tunne kui oleks kusagil Vahemeremaal. Või siis pehme kliimaga Inglismaal. Eeskätt muidugi botaanikaaias. Ent juba eelnevalt, teel raudteejaamast Poppelsdorfi lossi juurde jäi ette üks eksootilise moega eesaed, teoreetilise filosoofia keskuse maja ees. Esindatud olid nii küpress, karuspalm kui ka loorber (Laurus nobilis). Viimane küll külmakindlama 'Aurea' sordi näol.
Ning siis juba lossi juurde. Igasugu igihaljad Aasia liigid, nagu villpööris, osmantus, aga ka ameerika tammed etc jätan ehk üheks teiseks korraks. Ka palmidest tuleks eraldi kirjutada. Sedakorda veel üks palm ning seal taga lossinukas paistab Saksamaa kõige suurem iilekstamm.
Istutatud on see Quercus ilex aastal 1950. Näib, et algul ei usutud tema eriti perspektiivsusesse, sest puu on nüüdseks paisunud õige suureks, pressib juba vastu lossiseina. Kõrgust on sel iilekstammel 12 m, tüve ümbermõõt 50 cm kõrgusel enne hargnemist 284 cm. Muuseas, üsna ta kõrval kasvab ka värvitamme (Quercus coccifera) põõsas, ent seda ei osanud seal sel hetkel tähele panna. Niisiis see rekord-iilekstamm:
Kohe ümber nurga võttis vastu aga igihaljas Magnolia grandiflora. Tegemist küll mittevahemerevööndilise Ameerika liigiga, ent mediterranos on see haljastuses väga armastatud ning pistkem ta siinkohal sekka vahele. Tegelikult kasvab seal mitu suureõielist magnooliat. See on aga Saksamaa igihaljastest magnooliatest üks suuremaid, tüvejämeduselt lausa teisel kohal - 117 cm rinnasümbermõõt. Ja samas istutatud alles 1991. aastal. Ning juba 12 m kõrgune! Täpsemini on tegu sordiga 'Galissonniere'.
Märdi jaoks oli ega elus esmakordseks sündmuseks noppida iseoma käega viigipuult vilja. Maitses täitsa enamvähem. Kuigi Bonnis elav grusiinist sõber teatas seepeale, et mis, ei siin küpse nad heaks, vaat kus Gruusias on ikka magusad viigid!
Lossiesisel avaral välul kasvab ühtteist vahemerelist veel. Suur kreeta tselkva ja peaks olema ka Acer sempervirens, ent seda ei leidnud sealt. Küll aga tervitas ligi 2 m kõrge püstine rosmariinipõõsas:
Ning seal läheduses kerkis üle nelja meetri kõrgune maasikapuude tihnik. Liigiliselt Arbutus unedo. Istutatud aastal 2011. No säherduse vägeva kasvuga?! Vahest istutati kohe suured põõsad, võib arvata. Tüved on igatahes juba täitsa tüvede nägu. Ja okstel hulgakaupa kerajaid vilju. Veel rohelised, aga ju need sügiseks punaseks-küpseks saavad. Muide, Saksamaa suurim maasikapuu kasvab sama botaia lähedal üle tee ühes teises eksootilises aias, kuhu aga ei jõudnud. Seal on ka Saksa kõige suurem loorberipuu.
Suure hõbedase atlase seedri ees leidsime stüüraksipõõsa. See oli mu jaoks tore kohtumine, meenutus 2014. kevade matkadest Rhodose saarel, kus stüüraksid olid ühed tavalisemad põõsad, õitsedes nii avamaastikus kui ka kreeta männi-küpressi metsades. Styrax officinalis levib Kesk-Itaaliast Jordaaniani. Tema vaiku on juba iidsetest aegadest hinnatud. Meditsiinis ja viirukiks. Bonnis kasvab 2013. aastal istutatud stüüraksipõõsas hästi. Õitseb ja ka viljub.
Samas stüüraksipõõsa juures kasvab aga neljameetrine lepalehine tamm (Quercus alnifolia). See Küprose endeemne igihaljas tammeliik kasvab Troodose mägedes kuni 1500 m üle merepinna ja taluvat Saksamaal vähemalt -20 kraadi. Bonni on ta istutatud 1979. aastal. Aeglasekasvuline lepalehine tamm on suutnud siin sirguda neljameetriseks. Ümarad läiklehed on vägagi kaunid, lisaks lehealuste kuldne värvus. Inglismaal kurdetakse, et seal kujuneb kuldne lehevärvus välja ainult kasvuhoonetaimedel, avamaal mitte. Bonni puul aga täitsa kullendamise moodi! Miskipärast see tammeliik hakkas mulle vägagi meeldima. Kas ta aga Hiiumaal vastu peaks, kahtlane... Ju kiduks maadjalt tagasikülmuvana nagu iilekstamm. Niisiis lõppu Quercus alnifolia vaated:
No kas ta pole mitte nägusa lehestikuga puu, mh, ah?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar