Üle pika aja sai ühele pühapäevasele väljasõidule siinsamas kodusaarel. Eesmärgiks Tilga karjäär, kus olevat Hiiumaa parim soohiilakate (Liparis loeselii) kasvukoht. Tänavuses erakordses põuas võis juba ette arvata, et sel niiskuselembesel orhideel pole just väga hea aasta.
Algul tunduski, et põlõmtõ seal miskeid hiilakaid. Sobivad niisked madala taimestikuga alad, ent hiilakaid mitte. Lõpuks siiski kahevarreline taim, juba õitsenud.
Kuid karjääri tagaservas leidsime siiski nii mõnegi hiilaka veel. Üks ilusas täies õies, teised kribumad, ent siiski kah mõni taevasse vaatav kollane õis küljes. Mis ilus armas orhidee! Elus esmakordne kohtumine hiilakaga üldse. Ainult et kole rasked pildistusobjektid need vaevu 3-4 tolli kõrgused taimed seal nätseplägas. Kokku sai leitud 10 õitsvat taime, lisaks üks vegetatiivne. Enamvähem rahuldavalt tuli aga välja kõigest kolm kaadrit:
Ka muidu oli see karjääriala vägagi huvitav. Oli halli käppa ja kahkjaspunast sõrmkäppa, võipätakaid murdu, viljunud pääsusilmi. Soo-neiuvaipu lausa kubinal, seejuures üks punasemat värvi vorm. Ja üksik käoraamat juba täies õies. Pildid sellest punasest soo-neiuvaibast ja käoraamatust:
Ja karjääri üks osa, mis meenutas korralikku järvekest, ilutses valgetes vesiroosides:
Ka dendroüllatust jagus. Tilga karjääris kasvab hübriidleppi (Alnus x pubescens). Tavaliste sangleppade ja Hiiumaal haruldasevõitu hallide leppade kõrval mitmeid vahevorme. Neist üks oli väga kaunis, eemalt meenutas pigem peagu tuhkpihlakat. Selle ümarad lehed olid tugevasti karvased, mis on hübriidlepa puhul pigem harv nähe. Nii ilusat vormi tuleks tegelikult lausa paljundada. Pookimiseni pole ma oma elus veel jõudnud, ei söanda kuidagi. Nii ta sinna praegu minust kasvama jääb paraku...
Edasi põikasime Tilga männikusse. Seal asub Hiiumaa lõunapoolseim punase tolmpea (Cephalanthera rubra) kasvukoht. Mäletan sealt neid päris palju kasvamas. Nüüd ilutses metsa all aga kõigest üksainus taim. Põud ju küll jah, aga ikkagi, vaid üks... Eks teised ole maa all puhkuseaastat võtmas. Tegelikult olnud muiste seal tolmpäid õige ohtralt. Tee asfalteerimise järel aga lõppes lubjarikka tolmu metsa alla kandumine ja küllap see on mingi jälje kah jätnud. Tolmpea on ju lubjalemb. Isegi ime, et nad seal säärases palumännikus elavad.
Sellega ei olnud pühapäevase väljasõidu toredused veel sugugi ammendunud. Käina lähistel Moka mäel sai taaskord imetletud põld-härgheinte (Melampyrum arvense) lillapunamöllu. Neid on seal tõesti palju ja uhked kui poleks mingit põuda. Härgheinad parasiteerivat puu- ja põõsajuurtel, ent seal näisid tükati küll täitsa lagedal niidul hakkama saavat. Kas rohttaimedel ei või parasiteerida?
Need vaated tekitasid vahemeremaise meeleolu. Just jah, Kreetal sai kunagi nähtud sarnast värvi õisikutega Ebenus cretica põõsakesi. Aga härghein kuulub mailaseliste sugukonda ja mingit sugulust Ebenusega muidugi pole.
Põld-härghein levib Eestis ainult Läänesaartel. Saaremaal on üpris sage, Hiiumaal on säilinud võibolla ainult kaks leiukohta: kuskil Palade kandis ning see Cäina Mocca mäel asuv. Mõned vaated sealt:
Ja lõppu üks pilt meist kahest sealt härgheintemäelt kah:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar