Kodukootud loopealse taimestik

 Üks mu lemmikkohti aias on mu loopealsemägi. Algselt kuhjasin selle vulkaanikujulise künkana, andes suureliselt nimeks Fuji. Hiljem rüütasin selle aga paekividesse. Alla kiled, peale paelahmakad ja -munakad. Kujundasin suisa sisemaise rannikupangakese sinna. Mäepealsel asub väike platoo. Sellest sai iselaadne loopealne, kuhu alt klibutaimlast igasugused kodumaised alvaritaimed ise kohale kolisid. 

Ma imestan, kui vintsked võivad ikka olla mõned taimeliigid. Sealne kilepealne paekiht on ju hullem kui kõige karmim loopealne. Suviti kõrbeb see alatasa läbi, ent ometi ei heiduta see kukeharju, võsu-liivsibulaid, nõmm-liivateesid ega haisvaid kurerehasid. Isegi metsataim piiphein on sinna kohale ilmunud! 

Paar auku tegin kile sisse kah. Ühes sellises on juba ligi 20 aastat vastu pidanud rand-teeleht (Plantago maritima). Tunamullu külvasin sinna kõrvale aga mägi-kadakkaera. Seeme pärineb Tallinna botaiast. Mägi-kadakkaera (Cerastium alpinum) ainsad reliktleiukohad Eestis asuvad Lasnamäel. Kuid see huvitav arkto-alpiinne liik vääriks juba omaette juttu. Igatahes on kadakkaerad külinud end ka kilepealsetesse kivi-kruusa pragudesse. Näib, kuis need seal vastu hakkavad pidama.

Eilses pärastlõunapäikses oli seal mäetipul õite mõnus istuda. Ja tänases enne pilvinemist hajuspäiksepaistes sain hunniku häid fotosid sealsest alvaritaimestikust. Ega's muud kui lükin neist mõned järgnevalt siia.

                                                      Fuji pangamägi Nõmbal.  Ehitatud aastetel 2005 kuni 2007.

             Näeb välja kui päris ehtne looduslik paepank! Jalamile on trüginud võsu-liivsibulad (Jovibarba sobolifera).

      Pangapealsele on 2021. aastal külvatud mägi-kadakkaera (Cerastium alpinum), kes juba omakorda isekülvi annab.

                                Üks suurepärane Ordoviitsiumi ajastu fossiil, mis kahjuks ära lagunema on hakanud.

                                                              Võsu-liivsibulad haisva kurerehaga pangapealsel.

                 Haisev kurereha (Geranium robertianum) on talihaljas kaheaastane taim, kes siin seemneist pidevalt uueneb. 

               Valge kukehari (Sedum album) on tõeline lihaktaim. Teda kasvab looduslikult mitmel pool Hiiumaal. 

                                                            Nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) paeplatool.

 

Keelikurohi (Carlina vulgaris) on tore loopealsete ohakaline. Kaheaastase taimena peab ta saama pidevalt seemnest uueneda.

                Mullused kuivanud keelikurohu varred on ikka veel ilusad vaadata. Hetkel puistavad nad viimaseid seemneid.

                 Valge kukehari ja haisev kurereha kaljupraos, ülal paistab rand-teelehe (Plantago maritima) mulluseid varsi.

                                                                   Võsu-liivsibulad mäetipul.

Isegi piipheinad on pangamäele siginenud! Piipheinad on mulle segaseks jäänud. See kõige tavalisem peaks olema karvane piiphein (Luzula pilosa). Ometigi pole nad üldsegi karvased, kui siis vaid puhkedes. Hiljem aga täiesti siledate talihaljaste lehtedega. Nii et mis paganama karvane ikkagi, aru ma mitte ei saa...