Viimaks ometi on kevadtööd pihta hakanud. Töid ja toimetusi ootab ees kõvasti. Esimese asjana said puisniiduheinad käsile võetud. Ehk siis mullune suur töö ja vaev on vaja ära põletada. Ega neid heinu kellelegi maha ärima ju ei hakka. Pealegi head heina saab sealt vaid Soopuisniidu osast. Tagapuisniidul vohab liialt palju kilpjalgu ja piibelehti, mis loomadele teps mitte head pole.
Niisiis sammud sinna 700 m kaugusele Tagapuisniidule. Osa sellest näeb jätkuvalt jõle välja. Detsembrikuine sigade rünnak oli enneolematu, samblasemad alad on kohutavalt segi paisatud. Nõnda kulus täna üksjagu aega selle songerpasa kinnitampimisele. Tulemus ei näe välja kaugeltki selline ilus kui enne, aga ikkagi sai pilt pisut parem.
Sigade laiad songerdused näevad tõsiselt jõledad välja!
Oeh, nüüd õhtul siin klõbistades kohe täitsa väsinud. Pole ju talv läbi harjunud ennast kehaliselt liigutama. Sestap viskan vaid mõne suvalise lause.
Tegin seal taga langiservas kaks lõket. Sai vaheldumisi kummassegi heina peale visata ja edasi-tagasi siiberda, pikk tokk käes, et segada ja tuld kohendada. Piltidelt näeb üsna ohtlik välja, puha langiserva kastikukulu kõrval. Tegelikult tule laiali leviku ohtu polnud. Maa lõkke ümber vesine ja igaks juhuks sai ämbriga vett lisaks lajatatud.
Ja siia otsa lihtsalt mõni Tagapuisniiduvaade väikse tossulisandiga.
Selle aasa nimetasin ma Karvatammeväluks. Sest siia panin kasvama kaks karvast tamme (Quercus pubescens). Üks pruunlehine siin vasakul paistabki. See pärineb Slovakkiast. Teine on toodud tosina aasta eest Manerbast, Garda järve äärest.
Mälestusena maaparanduseelsest ajast on Tagapuisniidul säilinud üks lodusoon, mis lumesulamiste järel ajuti veega täitub. Selle kõrval kasvab muuseas üks ilus vana sanglepp.
Nii see päevake seal kulges. Lõkete vahel saalides. Sekka seajama tampides. Ning tormides ja raskelumes murdunud oksi koristades. Päris korralike rontegi tuli minema vedada. Öeldakse küll, et elurikkus, aga no iga notti ma niidule ikka vedelema kah ei jäta! Kolm-neli seenetavat-sammalduvat n-ö elurikkuse puud seal olen siiski säilitanud. Paar rõhtsat kasetüve täidavad päris kenasti pingi aset.
Lõpupoole sai viimaks puhkepausiks ka veidikeseks maha istuda. Siin selle viimase pildi peal Tapio istubki ja vahib oma lõkkeid:
See oli heintepõletuse esimene etapp. Suurem laadung ootab alles ees, seal Soopuisniidul. Ning sigade sigaduste silumist jagub kah veel parasjagu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar