Kunagi oli see vist mu lemmikuim aeg aastas üldse. Kui lumi oli minemas, siin-seal kahanevate laikude ja siiru-viirudena, ümber aina enam vabanevat maad. Ning kohe need esimesed kevadlillekesed kõrval puhkemas. Ja peakohal lõõrib lõoke. Ja loodad, et nüüdsama teeb esimene liblikas oma laperdava lennu. Ja nii edasi.
Aga... See kõik on olnud. Juba nii palju kordi. Ei ole enam säärast värskust ja rõõmusööstu hinges. Vaatasin ja pildistasin eile lumikellukesi (kiiskavas päiksepaistes ei tulnud suuremad asjad pildid) ja mõtlesin, et siin tema nüüd on, jälle lumikellukeste aeg. Kuid kuhu jääb rõõm? Või vähemalt rahuolu?
Siiski nagu nõiaväel ilmunud Crocus chrysanthus 'Blue Pearl' päästis natukese päeva. Mis toredad sinised õieküünlakesed! Ja kõrval 'Cream Beauty' ajab kah õiekesi välja. Seevastu Crocus sieberi kasvukoht on veel lumelaigu all. Neist kolmest varasest krookusest sai vähemalt üks lookene Targusse kirjutatud. Tunnen end ajutigi sekka vajalikuna ja teenin oma rahapiskut. Mis, tõsi, võimalikust töötu abirahast on pisut suurem summake. Nii et leivata-veinita ma veel ei jää. Ning kaugemale tulevikule püüan mõtlemist vältida. Liigne ette muretsemine ei too midagi head. Elan tasapisi, ilma suurte ambitsioonideta.
Selline n-ö enesepaljastus siis. Õnneks mitte liiga süvitsi minev. Parem siinkohal kõne all olnud lillede pilte:
Aias oli eile väga ilus, eriti piltide peal näeb lausa super välja. Tegelikult hingas päris külm loodekaare tuul peale ja kraadike vaevu kuskil +4 juures. Kuid abiks seegi. Mis siin ikka viriseda. Alles kümnekonna päeva eest valitses ju selline jube Lapimaa, et oi-ai-jaa.
Lume sulamine on siia nõlvaaeda toonud suurvee. Paiguti lirtsub nagu luhal, mitmel pool lohkudes tiigikesed-jõekesed. Tegelikult meenutavad need miniatuursel kujul Koiva jõe äärseid soote. Ma ei tea, mis värk mul selle Koivaga on. Suuresti lätlastele kuuluv jõgi, ent pean seda justki natukese omaks. Mullu maikuu algul sai üle aastate taas Koiva jõe äärde, alustuseks Eesti poolsele kaldale, kus ma polnud käinudki. Vaitka puisniit oli imeline, samuti Kõrgeperve telkimiskoht. Ja need kikkapuud olid ägedad. Eksoot. Loodusliku levila põhjapiir ju seal asubki.
Tagasi kodus, avastasin, et kogu mu maaparandatud metsaaed oma tiigiribade ja künkavallidega meenutab Koiva-äärseid. Ja kikkapuud on mul kah olemas. Üks põõsas algselt Kuramaalt toodud, ülejäänud Kärdla rannapargi põõsa seemneist külvatud. Nüüd on need juba päris korralikuks põõsaspuuks sirgunud. Ehkki varakevadel miskit erilist kikkapuudes ei paista, on nad ometigi toredad. Just see teadmine, et mul nad kah siin kasvavad. Kõige muu, palju eksootilisema kraami seas. Siinkohal kaks vaadet koduaia servas kasvavatele kikkapuudele:
Harilikud kikkapuud (Euonymus europaeus) Nõmbal. Näeb ju välja justkui soodiniit kusagil Koiva ääres?
Nojah, mis siin ikka heietada. Parem lisan veel kolm pilti eilsest aiast, fotogeeniliselt suurvesist. Siin nemad on:
Igatahes, elame veel! Hmh, see on see Prillitoosi hüüdlause. Aga miks ka mitte, üks väegade kena hüüdlause ju. Ja küll tuleb ka neid rõõmsamaid päevi veel...
Siin on hea juhus nendesamade Targu Talita artiklite eest tänu avaldada, varem polnud sealt midagi lugeda, nüüd saab esimesena Maalehe vahelt just see avatud, aitäh!
VastaKustutaOi, suur aitäh!
VastaKustuta